Kuni arvuti on miski noorte, rikkamate ja kontoritöötajate asi, ei eristu me millegagi suurest osast Euroopast. Et hüpata samale tasemele Ameerika Ühendriikidega, samal ajal mõistes, et kahe riigi majanduslikud võimalused on selgelt erinevad, vajab Eesti ennekõike riigi tõhusat ja süstemaatilist abi.

Kirjeldan nelja teeviita, mida järgides on Eestil võimalik oma potentsiaali arenevas maailmas maksimaalselt kasutada.

Lai arvutialane haridus
Aastate eest käima pandud Tiigrihüppe projekt on teinud arvutioskuse kättesaadavaks ennekõike noortele. Tänuväärselt on nad pakutud võimaluse ka ära kasutanud: noored eestlased ei erine oma arvutikasutamise intensiivsuse ja leviku poolest maailma kolme enim arenenud IT-riigi Soome, Rootsi ja USA eakaaslastest.

Ülejäänud vanusegruppide puhul on aga Eesti erinevus (mahajäämus) märgatav. Jättes pensionärid kõrvale, on arvutist kõige kaugemal, kõige kehvema sellealase ettevalmistusega 45–65aastased inimesed. Mitte juhuslikult ei moodusta just see vanuserühm arvukaimat riskigruppi tööturul: nende tõenäosus töötuks jääda on suurim. Keskealistel ja veidi vanematel töötajail puudub oluline oskus, mis tööturul on muutumas või juba muutunud eeltingimuseks ja nõudeks.

Muutuvad oskusnõuded tööturul just tehnoloogia vallas on toonud Eestile kaks häda korraga: tööpuuduse ja kroonilise kvalifitseeritud tööjõu puuduse. Paljud kaotavad töö, sest neil pole tänases keskkonnas töötamiseks vajalikke oskusi-teadmisi. Samal ajal on tööandjad hädas, sest pole võimalik leida vajalike oskustega töötajaid. Mõlemad hädad pärsivad Eesti arengut. Analoogiliselt Rootsi ja Soome rahvakoolide programmidega, mis pandi riigi toel käima majanduskriisi kõrgajal 1990ndate alguses, aitaks Eestiski võimalikult lai koolitus vähendada tööpuudust ja valmistada ette kvalifitseeritud tööjõudu.

Ettepanek on pakkuda kõigile, aga eelistatult üle 45aastastele arvutikoolitust. See algaks lihtsatest juhistest enimkasutatavate programmide kasutamisel (internet, Word, Excel jms) kuni programmeerimise ja ka arvutiparandamiseni. Projekt Vaata Maailma on suurepärane samm õiges suunas, kuid mööngem, et 8tunnisest algõppest ei piisa. Omandatud teadmisi on vaja kinnistada ja süvendada, Eesti vajab rohkem ja vajab seda kohe.

Teine arengut pärssiv tegur on arvutite suhteliselt kõrge hind. Mis USAs, Jaapanis või Rootsis kättesaadav, see on Eestis liiga kallis. Aga arvutite hinnad riigiti ei erine.

Eesti keskmine palk paneb koduarvutite soetamisele ja nende kasutamisele piiri. Kõrgema elatustasemega riigid saavad Eestiga võrreldes konkurentsieelise. Lahendus on küll kallis, aga see-eest lihtne ja arengut hoogustav: arvutiostu tuleb doteerida. Loomulikult neile, kes on edukalt kirjeldatud koolitusprogrammi läbi teinud. Ka eeskuju on Eestis olemas: eelmise põllumajandusministri Ivari Padari initsiatiivil jõudsid arvutid sadadesse taludesse. Täna aitavad need arvutid põllumehel oma eelarvet koostada, aga ka kirjutada taotlusi Euroopa Liidu SAPARDi programmile.

Siin on mitu võimalust. Esiteks, käibemaksuvabastus arvutitele ja soft’ile. Teiseks, suur riigipoolne hange, mis viib üksikarvuti hinna alla. Kolmandaks, täiendav ja sihtotstarbeliselt arvuti soetamiseks mõeldud tulumaksutagastus arvutikoolituse läbinuile. Parim lahendus selguks arutelu käigus, kuid tõde jääb: kuni arvutid ei muutu keskmise palgaga eestlasele kättesaadavaks, jääb jutt arvutiseerimisest ja konkurentsivõime kasvust vaid jutuks.

Kui riigiasutused ja firmad on enamasti arvutiseeritud ja omavahel ühendatud, siis kodanikud ja eriti need, kelle töö praegu arvutikasutamist ei nõua, ei ole ühendatud. Kuigi võrreldes teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega on Eesti Tiigrihüppe ja Vaata Maailma programmi raames saavutanud väga suurt edu, jääme elanikkonna arvutiseerimisega tõsiselt tegelenud riikidele (Soomele ja Rootsile) kõvasti alla.

Rootsi on seadnud eesmärgi tuua igasse korterisse nn lairibaühendus (broadband). See on traadipõhine väga kiire ühendus, mis ka Eestis küll põhimõtteliselt olemas, kuid väga kalli raha eest. Rootsi lahendus on väga kulukas. Soome, kus asustustihedus on sarnane Eestile, valis teise lahenduse: Soome ehitab üles WiFi-d (wireless fidelity) ehk traadita internetti. Taas on Eestis see teenus olemas, paraku rõhuasutusega turiste teenindavatele paikadele — lennujaamad, sadamad, kohvikud. Loomulikult peame teenuseid pakkuma välismaalastele, kuid veel loomulikum oleks, kui kasutaksime sellist tehnoloogiat ka iga eestimaise soovija võrku ühendamiseks.

Just ühendus ehk juurdepääs juurdepääsule on see, mis peab kaotama siseriikliku digitaalse lõhe rikaste töötavate linlaste ja napimate majanduslike võimalustega maaelanike vahelt. Olgu tehniliseks lahenduseks traadiga ASDL või traadita WiFi, riigil tuleb ühendusteenust doteerida. Nii teeb näiteks Lõuna-Korea. Tulevikus tekkiv kasu ületab tulevased kulutused mitmekordselt.

Teenused ehk e-riik
Arvutiseeritud riigi eelise ulatus (tootlikkuses, haridustaseme tõusus, efektiivsuses, korruptsiooni vähesuses jne) sõltub võrguteenuste olemasolust ja mitmekesisusest. Kui riik jääb teenusepakkujana paberimajanduse juurde, kui teenus nõuab inimeselt füüsilist kohalolekut, on riik mahajäänum mõnest teisest, mis pakub avalikke teenuseid kodus istuvale kodanikule traadi teel.

Eesti on ses vallas Kesk- ja Ida-Euroopa selge liider, samal ajal pole interaktiivselt sooritatavate teenuste arv kuigi suur. Saame küll makse maksta ja digiallkirja olemasolu korral näiteks elanikeregistris oma elukohta muuta, kuid valdava osa ankeetide-paberite-kooskõlastuste järgi tuleb jätkuvalt ise kohale minna. Ja pangem end siis mõne alevi- või külaelaniku olukorda: selmet arvuti teel asjad kiiresti joonde ajada, tuleb tal sageli sõita erinevate keskuste vahel, sobitada töö ametiasutuste lahtiolekuaegadega. See on tülikas ja aeganõudev.

Kõik neli ettepanekut on omavahel tihedalt seotud: efektiivne e-riik ei tähenda vaid avalike teenuste kättesaadavust internetis. Efekt tuleb ennekõike selle arvelt, et võimalikult paljudel kodanikel on lihtne pääseda arvuti ja sealtkaudu internetiühenduseni. Kui kodanik ei oska arvutit ja internetti kasutada, pole kasu arvutist, WiFi-ühendusest ega elektroonilistest teenustest. Lahendus on kompleksne ning selleni saab jõuda vaid aktiivse riigi eestvedamisel.