Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: “Austa leiba, leib on vanem kui meie”. Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda.

  • Kui kellelgi juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma.
  • Perenaised vajutasid enne küpsetamist leivasse ristimärgi kaitseks halva silma eest.
  • Pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole - leivatükk võis majast välja minna.
  • Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest “õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab”.
  • Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast “kärsakese” ära, et mitte oma leivaõnne ära anda.
  • Kui söömas oli oma pere, siis sai otsakoorukese tütarlaps, et tal kasvaksid ilusad rinnad.
  • Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda ega leivapätsi lauale selili asetada, siis pidi pereema ära surema.
  • Leivaviil asendas pidulauas tihti taldrikut, kuhu söömise ajaks tõsteti liha, sülti, kaalikat, kapsast ja teisi toite.
  • Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba - pere laguneb.
  • Leivapätsi ei tohtinud lauale asetada alumise koorikuga ülespidi, see tõi riiu majja.
  • Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne.

Nii nagu heal lapsel, oli ka leival mitmeid nimesid: pärisperemees, päpp, kohmakas (halvasti küpsetatud leib), pull (väike piklik leivake), mäts (halvasti kerkinud leib), mäkk (tehtud kasvamaläinud rukkijahust), kittis leib (halvasti kerkinud), litsjas leib (halvasti küpsenud).

Allikas: Eesti Põllumajandus-kaubanduskoda