13.08.2011, 09:48
Õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab
FOTO:
Mitmel pool tähistatakse täna rukkimaarjapäeva, mis kalendri järgi on 15. augustil. Leiva tähtsust on meie elus raske üle hinnata ja leiba on eestlased alati sügavalt austanud. Siinkohal tuletame meelde mõningaid traditsioone ja vanu kombeid, mis leivaga seostuvad.
Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: “Austa leiba, leib on vanem kui meie”. Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda.
- Kui kellelgi juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma.
- Perenaised vajutasid enne küpsetamist leivasse ristimärgi kaitseks halva silma eest.
- Pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole - leivatükk võis majast välja minna.
- Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest “õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab”.
- Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast “kärsakese” ära, et mitte oma leivaõnne ära anda.
- Kui söömas oli oma pere, siis sai otsakoorukese tütarlaps, et tal kasvaksid ilusad rinnad.
- Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda ega leivapätsi lauale selili asetada, siis pidi pereema ära surema.
- Leivaviil asendas pidulauas tihti taldrikut, kuhu söömise ajaks tõsteti liha, sülti, kaalikat, kapsast ja teisi toite.
- Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba - pere laguneb.
- Leivapätsi ei tohtinud lauale asetada alumise koorikuga ülespidi, see tõi riiu majja.
- Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne.
Nii nagu heal lapsel, oli ka leival mitmeid nimesid: pärisperemees, päpp, kohmakas (halvasti küpsetatud leib), pull (väike piklik leivake), mäts (halvasti kerkinud leib), mäkk (tehtud kasvamaläinud rukkijahust), kittis leib (halvasti kerkinud), litsjas leib (halvasti küpsenud).
Allikas: Eesti Põllumajandus-kaubanduskoda