Õiglane maamaks pole võimalik

Viimases Maalehes kirjutas Pärnumaa metsaomanike seltsi juht Eerik Philips, et erametsaomanikud ootavad metsamaa maamaksu kärpimist. Äripäev paneb ette: kaotame maamaksu üldse.

Metsaomanikel on põhjust nõuda maksu kadumist metsamaa eest, sest maa on neile peamine tootmissisend. “Kui räägitakse, et uut metsa istutatavat vähe juurde, siis miks peaks omanik 70 aastat kasvava metsa pealt maksu maksma, kuni mets saab raieküpseks?” küsis Äripäev juba mullu maikuus ilmunud juhtkirjas. Kuid Äripäev läheks ettepanekutes kaugemale kui enda huve kaitsevad metsaomanikud, sest maamaks pole ahistav vaid neile.

Maamaksu peamiseks põhjendajaks on hirm, et suured maatükid jäävad tühjalt seisma, sest omanikel pole huvi neid müüa. Kardetakse ka spekulante, kes ostavad maad kokku ning jäävad paremat hinda ootama.

Majandusteadlane Paul Tammert on juhtinud tähelepanu sellele, et kui maamaksu ei ole, tõuseb maa hind. Tammerti kinnitusel on valida: kas ilma maamaksuta maa kõrge hind ja selle kontsentreerumine valitud isikute omandusse või maamaksuga maa mõistlik hind ja turg, mis on jõukohane enamikule (ÄP, 13.06.2003).

Need hirmud on põhjendatud vaid osaliselt. Maamaksu kadumine kergitab küll esialgu hinda ja tõmbab ligi spekulante. Kuid turg paneb asjad paika: kui maad ei õnnestu soovitud hinnaga edasi müüa, hakkab hind jälle langema. Maamaks ei saa siin otsustavaks.

Tegelikult allub maamaks ka praegu spekulantide ja kõrgema ostujõuga välismaalaste hinnakujundusele. Kohalik omavalitsus määrab maa hinna ühes tsoonis ning maamaks moodustab sellest teatud protsendi. Et kõigile “tsoonielanikele” mõõdetakse sama puuga, jäävad kannatajaks väikeeraomanikud.

Kui äriettevõtted rajavad eramukruntideks planeeritud alale hotelle või kõrghooneid, ajavad nad paari tehinguga maksu lakke kõigi jaoks. Nii kuuekordistus näiteks Tallinnas lauluväljaku kõrval olevate eramute maamaks. Samuti on Äripäev kirjutanud päranduseks saadud 1930. aastatel ehitatud eramu krundist Pärnu rannarajoonis, mille maamaks hüppas ühe hindamisega 620 kroonilt ligi 2000 kroonile aastas vaid sellepärast, et “õnnetu” krunt jäi samasse tsooni Tervise sanatooriumi ja värskelt ehitatud villadega. Maamaksu suuruse kindlaksmääramine on praegu osa omanike suhtes ebaõiglane.

Ebakindlust lisab see, et omavalitsused määravad iga natukese aja tagant uue hinna, sõltuvalt kinnisvara arengust ja ka lihtsalt vajadusest oma eelarvet täita.

Mullu oktoobris näiteks esitas Pärnu linnavalitsus eelnõu, et tõsta maamaksu määrasid keskmiselt poole võrra. Eelnõus nähti suurim tõus ette Mai rajoonis. Linn põhjendas: igale Mai kortermaja elanikule kuulub vaid väike tükk maad ning selle eest rohkem maksta pole koormav. Loogika missugune: nemad jõuavad maksta, neilt võtame! Asjaolu, et maamaksul on suur roll kohalikes eelarvetes ja selle kadumisel tuleb leida aukudele kate, ei õigusta praegust maksumääramise kaost.

Maksude kergitamisega samal ajal eraldavad omavalitsused pensionäridele raha maamaksu tõusu hüvitamiseks. Nii tekib ebaõiglase maksustamise ja ebaselge hüvitamise igavene ringkäik. Astume sellest välja.