“Kallid inimesed! Kui teil midagi targemat teha pole, võite sellega tegelda. Kuid ausalt öeldes ei saavuta te mitte midagi muud, kui teete kurja!,” kärkis kolm aastat tagasi autojuhilubadeta autoliisija Janno Reiljan.

Tal oli tuline õigus. Kolme aasta jooksul pole Riigikogu liikmete kuluhüvitiste saamise viisis ega mentaliteedis midagi muutunud.

Pigem vastupidi. Süües kasvab isu. Nagu kerkiv saiatainas, on keskmise palga tõusuga kasvanud riigikogulaste palk (hetkel 34 760 krooni) ja kuluhüvitisteks ette nähtud summa (10 428 krooni). Riigikogulaste endi kulutused on kasvanud kordi suuremaks ning kaotanud igasuguse reaalse mõõtme.

Mida arvata Riigikogu Rahvaliidu liikmest Margi Einast, kelle kaustas on kinni klammerdatud peotäis Tallinna ühistransporditalonge? Või Riigikogu koha Villu Reiljanile loovutanud Rahvaliidu liikmest Koit Prantsist, kes viib valijad seminarile Pattaya ööklubisse ning viskab küsimise peale toru hargile? Isamaaliitlasest Mart Nutist, kes tangib korraga 120 liitrit kütust, täis kaks kanistrit ning kallab seda paagist paaki ning siis omakorda autosse? Kuus 7095 krooni eest mobiiliga lobisenud keskerakondlasest Evelyn Sepast või Jaanus Rahumäest, kelle Nevski katedraali taha pargitud beebi-Hummer rüüpab ahne rinnalapse moodi kütust, mille maksavad kinni maksumaksjad? Või endisest välisministrist Kristiina Ojulandist, kes laseb maksumaksjal tasuda suure osa aasta tagasi soetatud 600 000kroonise maastikuauto Lexus RX300 kasutusrendist?

Või Res Publica liikmest Nelli Kalikovast, kel jätkub moosivarga kombel nahaalsust tuua hüvituseks kütusearve koos kokakoolaga? Tõsi, pärast seda, kui Äripäev selle arve leidis, otsustas Riigikogu kantselei karastusjooki mitte hüvitada. Tule alla poleks sattunud niivõrd Kalikova, kui Riigikogu kantselei raamatupidaja, kes pahatihti satub Riigikogu liikmete pahameele alla.

Ja Janno Reiljangi liisib endiselt autot, kuigi autojuhilube tal pole. Ning esitab kuluhüvitisteks lisaks liisingule bussipiletid, taksoarved ja kopsakad kütusetšekid.

Olgugi, et Riigikogu raamatupidamine asub kõrgel katuse all ning sinna tuleb kõmpida päris tükk maad mööda koridore ja treppe, riigikogulased seda vaevaks ei pea. Parteide järgi eri värvi kaustadesse sätitud saadikute mapid täituvad võluväel tšekikuhilatega. Nendes 101 kaustas pole mitte üksnes kuiv arvuderodu, vaid siin peegeldub kõik: suhtumine, eluviis, toitumisharjumused, harrastused, kombed, moraal ja eetika.

Ehkki seadus käsib raamatupidamisse jõudnud tšekkidele märkida, millal, kus ja mis üritusel on kulutus tehtud, paljud Riigikogu liikmed vilistavad sellele. Arved on kas lihtsalt põhjendamata või seisab neil mitte midagi ütlev: Kohtumine valijatega. Palun välja maksta.

Et toiming tüütu ja formaalne on, näitab seegi, et Evelyn Sepp on söögiarvele kogemata kirjutanud “kingitus valijale”, 445kroonise lilleostu tšekile aga kiiruga märkinud: “töökohtumine”.

Riigikogulaste hüved ja soodustused ajavad harja punaseks ettevõtjatel, keda seadus taoliste kütusearvete ja esinduskulude suhtes eriliselt piitsutab. Kui Riigikogu kuluhüvitis on maksuvaba, siis ettevõte maksab selliste kulude pealt riigile ränka maksu.

Näiteks töötajale tehtud üle 1000kroonise kütusekompensatsiooni puhul tuleb eraettevõtjal sisse seada sõidupäevik ning rangelt arvestust pidada, kes ja kuhu on sõitnud. Või siis hakata maksma erisoodustusmaksu. Riigikogu liige võib vabalt kuus ligi 11 000 krooni maha sõita ilma, et peaks sellest aru andma või makse maksma. Sama on rikkalike lõuna- või õhtusöökidega, mille pealt ettevõtja tasub reeglina kopsaka erisoodustusmaksu. Riigikogulased saavad aga maksuvabalt hüvitatud nii igapäevase lõunasöögi kui ka rikkaliku restoraniõhtu. Ikka “kohtumine valijaga”.

Aga samas on see kõik ka loomulik ja inimlik. Sest Riigikogu liikmed on aru saanud, et mõnusaks saab endale elu teha ikka ainult ise. Ja just Riigikogu on see, kellel on ainuõigus ja voli kehtestada Eestis seaduseid, sealhulgas ka neid, mis reguleerivad enda sissetulekut ja kulude hüvitamist.

Kütusejõed

Mart Nutt ei usalda väikseid tanklaid

Mart Nutt on kütust tankinud näiteks nii:
08.07 — kell 13.08 Keilas 94 liitrit kütust
09.07 — kell 11.37 Keilas 97 liitrit kütust
09.07 — kell 18.38 Tallinnas Sütiste teel 20 liitrit
13.07 — kell 12.25 Laagris 120,74 liitrit kütust
14.07 — kell 11.15 Laagris 71 liitrit kütust
17.07 — kell 11.01 Kristiines 26 liitrit kütust
17.07 — kell 11.46 Kristiines 68 liitrit kütust

Mart Nutt, kuidas Teil õnnestus 120 liitrit auto kütusepaaki mahutada?

Väga lihtsalt — kahe kanistriga. On selles midagi halba?

Miks Te bensiini kanistritesse võtate?

Meil on Statoili bensiinikaardid. Ja kui sõita maakondades ringi, on kohalikest bensiinijaamadest võrdlemisi riskantne kütust võtta. Sellepärast on mul kaks kanistrit.

Aasta läbi pole see vajalik, kuid mais ja juunis on see vajalik.

Teile makstakse kinni ju kõik kütusetšekid?

Hüvitatakse ka siis, kui võtan väikesest bensiinijaamast tšeki. Küsimus on selles, kas ma usaldan seda bensiinijaama. Kas ma kardan, et see võib olla solgitud.

Nii et Teil on bensiini täis kanistrid auto pagasiruumis?

Mitte pidevalt. Juhul kui on ette teada, et tuleb tuhandekilomeetrine ring ja suurte linnade juurest läbi ei sõida, siis on mul küll kaasas. Sõidan näiteks Lõuna-Eestis või saartel ringi.

See on täiesti loogiline.

Olete vastused väga põhjalikult läbi mõelnud ja ette valmistanud.

Ahahaa… (naerab) Ma küsin vastu, mida on siin ette valmistada? (naerab)

Olete näiteks 9. juuli hommikul tankinud Laagris 97 liitrit, sama päeva õhtul uuesti 20 liitrit. 17. juuni hommikul 26 liitrit, 45 pärast 68 liitrit. Kuidas põhjendate?

Siis tegin Lõuna-Eestis tiiru ja jõudsin Tallinna.

Kujutate ette, kui ma sõidan autoga, mille kütusekulu on laias laastus 16-17 liitrit. Paak on 80 liitrit.

Mis auto see on?

Grand Voyager (Chrysler). Ausalt jah, tunnistan, et tõenäoliselt loobun sellest autost.

Ma ei teadnud, kui ma selle asja võtsin, et see nii suure kuluga on.

Seega olete vähem kui 24 tunniga sõitnud maha 120 liitrit kütust ehk umbes 800 kilomeetrit ööpäevas.

Ee, see ei ole üldse imelik.

Kus Te siis sõidate?

Selle aasta juunikuus olen sõitnud kogu Läänemaa ja saarte piirkonna, Lõuna-Eesti läbi. On pidevalt kohtumisi.

Äkki nimetate mõne kohtumise valijatega Lõuna-Eestis, kus Te 9. juulil käisite?

Ma pole öelnud, et kohtusin valijatega. Need olid erakonna asjad. Ma ei hakka siin ilma kooskõlastamata neid ütlema.

Nutt: kütus kanistrist väiksemasse kanistrisse ja siis autosse

Nutt ei soostu reedesel päeval, mil Äripäev temaga vestles, kanistreid näitama, kuna tal olevat kiire. Pühapäeval kell 14 on Nutt autoga Riigikogu ees ja teeb pagasiluugi lahti.

“Näete, siin ongi kanistrid,” ütleb Nutt. Ta tõstab kaks vana plekk-kanistrit välja. Kolmas, punane plastist kanister on justkui tuttuus, välisküljel oleval paberist etiketil ei paista ühtki plekki ega bensiininiret. Tõsi, pisut värsket bensiinilõhna on sellel juures küll. Nutt ütleb, et temal olevat see kanister kevadest saadik.

“Ma pean valama metallkanistrist omakorda plastmassist kanistrisse, millel käib kork otsa nagu lehter. Ja alles sellest saan valada auto kütusepaaki,” selgitab Nutt, näidates piltlikult, kuidas tal topeltvalamine käib.

Kogu kanistritragöödia seisneb aga selles, et Nutt ei usalda peale Statoili ja Neste ühtegi teist müügikohta. Ta väidab ka, et pikkadel sõitudel Lõuna-Eestisse pole seal kandis piisavalt tanklaid. Samas on Statoil üle Eesti varustatud kokku 45 mehitatud bensiinijaamaga. Tartus on kuus, Võrus aga üks tankla. Lisaks Neste tanklakett — neli tanklat Tartus, aga ka Valgas ja Võrus.

Kas Riigikogu liikmed tangivad ka lähedaste kütusepaagid täis? “Minu jaoks see pole teema, aga ma olen kindel, et nii tehakse. Teine asi, mida tehakse — tangitakse näiteks erakonna bussi,” lisab Nutt.

Bensiini ja diislit korraga

Paljud Riigikogu liikmed on tankinud ühel ja samal päeval, ent isegi ühel ja samal kellaajal korraga nii bensiini kui ka diislit. Seda on teinud Aivar Õun, Reet Roos, Mati Kepp, Nelli Privalova, Jarno Laur, Koit Pikaro, Jaak Allik, Ain Seppik, Tiit Niilo ja Janno Reiljan.