Eesti valitsused on tosina aasta jooksul haldusreformi teemal rohkem suud pruukinud, kui tegusid näidanud. Eelmine valitsus lõi haldusreformile sootuks käega, hakates jutlustama omavalitsuste vabatahtlikust liitumisest. Aga see ei ole haldusreform.

Elu areneb ja nõuab muutusi. Kuna haldusreformi põhisuundi pole riigi tasandil kokku lepitud, käib reform neis ametkondades, mis on mõistnud uuenemisvajadust, isevoolu teed.

Selle tulemusena näeb tänane Eestimaa välja nagu Joosep Tootsi peenar — 241 omavalitsust (paarkümmend omavalitsust on siiski ühinenud), 15 maavalitsust. Eesti Postil on üle riigi 11 osakonda, keskhaigekassal tegutseb seitse piirkondlikku haigekassat, maanteeametil kuus teedevalitsust. Halduskohtud tegutsevad neljas piirkonnas. Sama palju on päästeametil piirkondlikke asutusi. Ja loomulikult ei kattu nende teeninduspiirkonnad.

Iseenesest polekski sellest erilist probleemi, sest tänu internetile pole enam vahet, kus mingi asutus paikneb. Oluline on, et ta teeb oma tööd korralikult, st osutab kvaliteetset avalikku teenust.

Igal ametkonnal on oma arusaam otstarbekusest, see tuleneb ametkonna konkreetsetest vajadustest. Lihtne inimene on aga segaduses — millise piirkonna asutusega tuleb tal suhelda? Kel internetiühendus või võimalus kasutada avalikke internetipunkte, selle elu on muidugi lihtsam.

Üks on aga selge — haldusreformi vastaste väited, nagu oleks omavalitsuste liitmise tulemus avaliku teenuse kaugenemine kodanikust, on inimestele puru silma ajamine. Maainimesed ei aja juba ammu oma asju kodukülas.

Omavalitsuste vabatahtlikust ühinemisest jutlustamise asemel tuleb reform lihtsalt ära teha. Seejärel saab paika panna ka, milliseid teenuseid kui suures ulatuses ja kuidas uus omavalitsus osutama hakkab ning kui palju ostab sisse erafirmadelt. Ehk enne tuleb valada vundament ja siis hakata seinu ja katust ehitama. Suhtluskeskkond omavalitsustele, erafirmadele ja kodanikele juba ootab aktiivseid kasutajaid.

Kui valitsus hakkab tõsist juttu ajama, so selgitab suuremate omavalitsuste eeliseid, on ülevalt poolt reformi vastasteks vaid senised vallajuhid, kes kaotavad sooja koha.

Suurema omavalitsuse eelised on aga silmnähtavad — suurem maksubaas, rohkem raha, suuremad võimalused pakkuda elanikele kvaliteetset teenust; paremad võimalused kasutada Euroopa Liidu abiprogramme. Ka ääremaastumine ei ole suure omavalitsuse, vaid väikese, vaese valla mure ja sõltub paljus ka kohalikest juhtidest.

Otstarbekas on jätta alles 15 valda +5 linna. Reform tuleb varjusurmast äratada — isevoolu teel toimuv areng läheb lõppkokkuvõttes kulukamaks. Ka tulemus pole see, mida ootame.