Peame suhkrutrahvi arenguabi andmiseks ELile

Eestit ähvardab ebaõiglane suhkrutrahv enne 1. maid 2004 tagavaraks ostetud suhkru eest. Olgugi terve mõistuse vastane, ei saa ilmselt trahvi vältida, sest kirjutasime liitumislepingule alla koos kõigi sellest lepingust tulenevate kohustustega.

Äripäev teeb valitsusele ettepaneku suhkrutrahvi riigieelarvest mitte maksta, vaid arvata see maha Eestile antavatest eurotoetustest.

Riigieelarve kaudu kõigi Eesti elanike karistamine on räigeim variant. Eriti karmilt karistataks kolmandikku referendumil käinutest, kes hääletasid liitumise vastu. Riigieelarvest trahvi maksmine annaks neile tugeva argumendi eurovastaseks propagandaks.

Rahandusminister Taavi Veskimägi sõnul oleks trahvi maksimumsuurus 850 miljonit krooni, koos muude toiduainete laovaruga. See on suur ühekordne koormus riigieelarvele, millega jääks rahastamata palju vajalikke asju. Iga Eesti elaniku kohta teeks see üle 600 krooni.

Veidi õiglasem — nii hästi-halvasti, kui üldse õiglusest rääkida saab — on trahvi “kinnipidamine” tulevikus saadavatest eurotoetustest. Võib eeldada, et eurotoetusele lootvad valdkonnad on suuremad Euroopa Liidu “fännid”, ja kui nad saaksid tulevikus selle liidu tekitatud suhkrujama pärast vähem arenguabi, siis oleks tasaarveldamise koht tunduvalt õigem.

Kuivõrd suhkru tootmist võib käsitleda seotuna põllumajandusega, siis veelgi täpsem oleks võtta trahv põllumajandustoetustest. Niisugune trahvi tasumise viis tähendaks rohkem liidusisest tasaarveldust ja puudutaks vähem Eesti elanikkonda.

Liikmeksoleku esimese kaheksa kuuga ei saanud Eesti oma toetusi täies mahus niikuinii kätte, seetõttu tekib Eestil tasaarvelduse võimalus ka siin.

Iseenesest mõista ei tohi loobuda trahvi põhjendatuse vaidlustamisest ja väiksemaks kauplemisest. Suhkur on legaalne toiduaine kaupluseletil ja söögilaual, mistõttu sisuliselt olnuks ostupiirangute seadmine põhjendamatu ja tekitanuks veelgi suuremat ažiotaaži.

Suhkru eksport on Euroopa Liidus subsideeritud tegevusala, mistõttu enne 1. maid 2004 Euroopa Liidust Eestisse veetud suhkrut doteeris Euroopa Liit ise. Ja kasu sellest said ELi ettevõtjad. Kuid pärast 1. maid 2004 said Saulustest Paulused, mis avab Euroopa Liidu põhimõtete kahepalgelisuse, kohati naeruväärsuse. Kui riik oleks soovinud suhkrut rangelt normeerida, tulnuks kehtestada suhkrule ja teistele Euroopa Liidus subsideeritud toidu­ainetele talongisüsteem. Nagu oli enne krooni tulekut ja oleks võinud olla enne Euroopa Liidu tulekut.

Selle taustal on sümpaatsed Ester Tuiksoo argumendid, et Eestis on traditsioon keeta suviti moosi, milleks kulub ohtralt suhkrut. Teemat arendades võiks appi tuua näiteks mesilaste pidamise — võetakse ju mesilastelt nende töö ja vaev ning asendatakse suhkruga.

Aastate keskmine suhkrutarbimine ei määra samuti midagi — kevad võis tõotada head moosikeetmise aastat. Võib-olla püüdagi lüüa Euroopa Liitu tema oma relva ehk kohatise jaburusega. Eestile määratavat trahvi tuleks käsitleda aga arenguabina Euroopa Komisjonile endale, et see koolitaks end vabaturumajanduse põhi­mõtete vallas.