Simm on öelnud, et film peab olema nii neile, kes Georg Otsa mäletavad, kui ka neile, kes teavad, et Saaremaa Valss on juust ning Georg Otsa spaa Saaremaal.

Aga filmil on läinud normaalselt, räägib Simm. Nädal pärast esilinastust ei ole vaatajahuvi enam laes, saalis istub peale minu umbes 30 inimest. Põhjuseks ehk hilisõhtune seanss. Kuid esimene nädalavahetus tõi filmile 7000 vaatajat, mis on samapalju, kui “Kõrini” Eestis kokku vaatajaid pälvis.

Simm ütleb, et kartis ning närveeris, kui võttis teha juba 10 aastat stsenaariumina käest kätte liikunud Georg Otsa portreefilmi. Meest, kelle repertuaari kuulub ligi 500 lugu 20 keeles, kes esitas Estonias 70 rolli ning kelle suhted naistega olid pehmelt öeldes teravad, ei ole just lihtne hõbekangal lahata.

32,7 miljonit krooni andis aga filmimehele piisava vabaduse, et 47 võttepäeva jooksul tuua inimesteni midagi, mis jääb. Jätame kõrvale filmi headuse analüüsimise, kuid film “Georg” taaselustab ühe Eesti suurima staari.

Nagu Otski, ei suuda Simm “ei” öelda

Mehest, kellest oleks võinud saada maailmas esimese suurusjärgu bariton, kui raudne eesriie poleks takistanud, elab nüüd Simmi näpuvibutuste saatel ning Marko Matvere kehastuses edasi.

Simm on mees, kelles elab kunstnikuga kõrvuti realist. Urmas Ott käratas intervjuus Simmiga, kui too väitis, et tema filmides ei ole mingit köögilaual pornot, et “seda just ongi vaja, aga kus sa sellega … sa tahad olla esteet!”

Simm ise leiab endas ja Otsas sarnasust selles, et kumbki ei suuda “ei” öelda. Ots lugudele, Simm filmiideedele.

Samas ei tee Simm omale mingeid illusioone. Ta teab, mis miski maksab ning kus ja kuidas asju ajada tuleb. Näiteks Moskvas filmimine on tema sõnul surm. FSBga on vaja asjad korda ajada 4 kuud enne, kõik kohad on labast reklaami täis ning filmimise ajaks teid kinni panna ei ole võimalik.

“Või võtame näiteks filmilindi hinna. See on samasugune nii meile kui ka Hollywoodile. Selles suhtes oleme samal pulgal,” räägib Simm sellest, kuhu raha kulub.

Kriitikute suhtes on Simmi nahk juba paks

Simmi järgi ei ole filmi tegemise mõte kellelegi haiget teha. Kui ka kõik faktid on õiged, on filmitegija see, kes valib fooni, milles film üles võetakse, räägib Simm.

“Tõde on suhteline mõiste. Viktor Jerofejevi äsja eesti keeles ilmunud raamatus “Hea Stalin” küsitakse, et mis on tõde. Vastus on, et tõde on nagu hea peremehe laip, mida koer esmalt vaatab, kuid siis hakkab üha raevunumalt seda rebima ja sööma,” sõnab Simm muigega.

Kriitikud on “Georgile” aga iga külje pealt pasunasse väänanud. Jaan Ruus leidis, et tegelaste vahel pole keemiat ning Georg Ots on kui vahakuju. Olle Mirme teatas, et talle hakkas film “käima minema” alles pärast kolmveerandtunnist piinlemist.

“Kui vene ajal kirjutati Sirbis ning seal kirjutatu tegi haiget, siis tänapäeval on sellest täiesti kama,” räägib Simm.

“Ma olen suhteliselt paksu nahaga ning ei lase ennast nendest segada. Eks tihti ole nii, et need soolenälkjad üritavad kirjutades luua endast Leviatanit ja sõimates Bergmanit, saada suuremaks kui vanameister,” naerab Simm.

Eestis on nii, et filmitegija on ikkagi režissöör. Tema otsib meeskonna, palkab näitlejad, leiab rahastajad, tunneb inimesi ja teeb siis filmi. Hollywoodile, kus produtsent on A ja O, täiesti vastupidine stiil.

“Filmitegijat või süüdistada selles, et ta kas on ebasiiras või on lits,” räägib Simm, “tänapäeval on filmi juures peale hääletugevuse nupu ka nupp, millel ilutseb kiri “litsus”. Ka sellest nupust tuleb reguleerida. Ei saa teha sellist kunstifilmi, mida hiljem keegi vaatama ei lähe!”

Uude Eesti kinosse suhtub Simm väga hästi ning kiidab “Sügisballi”, kuid temale meeldib teha ikkagi filme, mis on filmitud rööbastatud kaameraga ning ilusad.

“Ma ei viitsi selliseid ängi täis filme teha, igav hakkab ju. Igav liiv ja tühi väli … igav,” sõnab Simm.

Simm ei usu ka eriefektidesse, ei taha neid kasutada. Samas palub ära trükkida kiituse “Georgi” arvutimeestele, kes võimsa panuse filmi andsid.

Ent filmi seisukohalt on eriefekte ikkagi vaja. “Georgis” koristasid nad taevast lennuki ja lisasid Tallinna lahte piiravaid sõjalaevu. “Arabella”-aegadel sellist luksust ei olnud ning viimases stseenis on näha, kuidas laevamasti tagant Tallinna teletorn nähtavale ilmub.

Peeter Simm on võitnud arvukalt auhindu. Mitmed neist 2001. aastal valminud mängufilmi “Head käed” eest. Näiteks Kuldne Oliivipuu Euroopa Kino festivalilt stsenaariumi eest ja Peterburi Deboširi festivali grand prix’.

Ka on auhinnatud teda filmi “Kõrini” eest Anapas grand prix’ ja pressiauhinnaga.

Festivalid muutunud kommertsiks

Simm ise on aga festivalide ning eriti Berliini filmifestivali teemal kriitiline. Talle ei meeldi, et vanad head autorifestivalid on muutunud vaatajasõbralikumaks ja kommertsiks.

“Aga tõsi on see, et tühjadele saalidele ei ole mõtet ju kino teha,” mainib Simm.

Simm on ka ainus mängufilmirežissöör Eestis, kelle filme on näidatud nii Cannes’i kui ka Berliini filmifestivalidel.

“Filminduses kehtib reegel, et siin määrab kõik sinu viimane film,” sõnab Simm.

Tal on plaan lätlastega teha üks psühholoogiline krimidraama. Edasi on “Georgi” ühel produtsendil Märten Krossil plaanis ekraniseerida tema isa Jaan Krossi romaan “Keisri hull”. Veel mõtiskleb Simm ühe korraliku kriminulli ekraniseerimisele.

Simm elab Lasnamäel. Kui tee jääs pole, sõidab jalgrattaga, muidu vana Samaraga, naudib metsas jalutamist ja head muusikat.

Esmakordselt kohtan inimest, kellele meeldib Lasnamäel. Esimest filmikunstnikku igal juhul.

Füüsikuks saamise soovi rikkus alatiseks Andrzej Wajda film Peeter Simmi sünnikuupäev langeb kokku kahe äärmiselt markantse tähtpäevaga. Väike Simm nägi Kiviõli tuhamägede vahel ilmavalgust 24. veebruaril.

Isa töötas kaevanduses ning ema oli kohalikus haiglas sisehaiguste arstiks. Aasta oli 1953. Stalinil oli jäänud elada veel napilt üle kuu.

Lapsepõlve veetis tulevane filmikunstnik Kiviõlis, käis seal ka koolis. Kuna kommunistlik kord ei lasknud Simmi isa Kiviõlist kaugemale tööle, ei liikunud perekond väikesest, juba toona räpasest Virumaa linnast kuhugi.

Peetrile jäi aga linn väikseks ning tee viis poisi teisele poole Eestit. Simm astus Nõo reaalkallakuga kooli füüsikat õppima. Nagu ta ise ütles, oli tal kindel soov saada füüsikuks või astronoomiks. Matti ja füssi pea jagas ning miski ei võinud anda aimu tulevasest tegelikust karjäärist. Kuni 9. klassi paiku juhtus Simm Nõos juhuslikult vaatama poola režissööri Andrzej Wajda filmi “Kõik müügiks”, mis mehe enda sõnul tal jalad alt lõi, vapustas ja sellega oli ka füüsiku tõsiseltvõetav elukutse maha maetud.

Simm mainis selle filmi meeletut mõju mõned aastad tagasi ühes telesaates ja kurvastas, et tal ei ole seda filmi mitte kuskilt võtta. Paar päeva hiljem tuli Poola saatkonnast pakk, milles sees ei miski muu kui DVD Andrzej Wajda filmiga “Kõik Müügiks”.

“Vaatasin filmi läbi ning see ei ole grammigi vananenud, film on sama hea kui siis, millal seda esmakordselt nägin,” lausub Simm.

Edasi läks kõik kuidagi ulmeliselt, nagu Simm ise väidab. Läks Moskvasse, tegi katsed Moskva üleliidulise riikliku kinematograafia instituudi (VGIK) mängufilmide režissööri erialale ning sai sisse.

Maadles aastat neli Moskvas filmi õppida ning naases tagasi Maarjamaale ning kukkus filmi tegema. Kõigepealt loomulikult lühifilmid, siis dokid ja edasi täispikad mängufilmid.

Simm ise ütleb täiesti siiralt ning sügavalt silma vaadates, et ta on õnnelik inimene, kuna on saanud kogu elu teha filmi, ei ole pidanud valima muutuste ajal mõnda teist elukutset, nagu seda paljud filmimehed tegid.

Kui jätta välja praktikantsed töökohad Haljala kolhoosis silotegijana või tudengina Tartu lihakombinaadis, on Simmi lauale toonud leiva ja selle kõrvase vaid filmilavastamine. No ja paar-kolm teatrilavastust ning mõned reklaamid.

Film päästis Simmi ka vene kroonu mitmeaastasest ikkest. Tema sõjaväelise karjääri pikkuseks jäi 4 tundi, kui Lasnamäele sõjaväeossa viiduna lendas kohale toonane Tallinnfilmi filmidirektor Veronika Bobossova, punane vakstust mantel seljas ja päästis Peetri ära.

Abielus oli Simm 22 aastat, täna enam mitte. Lapsi on tal kolm, kaks tütart ja poeg. Lapselapsi üks. Teine on ootel.

Artur Talvik: heas mõttes laps Artur Talvik
“Heade käte” ja “Kõrini” produtsent

Simm on positiivse eluvaimuga tulekera, kes on heas mõttes säilitanud oma lapsemeelsuse, mis on kunstnikule ülivajalik. Tohutu uudishimu maailma vastu, uudishimulik elu suhtes laiemalt.

Töötada on temaga lust, ta on rõõmsameelne ega kuku ära, ei karda raskusi, hoiab üleval töövaimu. Samas on tema kõrget mõttelendu ja kiirelt tekkivaid ideid raske planeerida, tema filme sellest aspektist raske planeerida.

Mina teeksin temaga kindlasti koos veel filme. Aga siis teeks simmilikumat filmi, mitte suurvorme, vaid väikeste inimeste võrratute lugude filmi.

Ilmar Raag: muhe ja karm Ilmar Raag
režissöör

Simm on ääretult muhe mees ning tema kohta käib üks selline lugu, mida räägiti maailmakuulsa vene filmikunstniku Andrei Tarkovski kohta, kes ka Simmi õpetaja Moskvas oli. Ka Tarkovski olnud väga muhe mees, aga nii kui hakanud filmi tegema, muutunud järsku tõsiseks.

Simmiga on natukene sama lugu, et tema muhedus muutub, kui ta filmi hakkab tegema. Aga tal tuleb lasta võtteplatsil olla tema ise ning siis saab tuleb see tema muhedus ka filmis esile.

Ivo Felt: ajab asju ümber Ivo Felt
“Georgi” kaasprodutsent

Simm on äärmiselt soe inimene, alati on tal hetk sinu jaoks. Ja ta võtab kõike ääretu õhinaga.

Simm on olemuselt kunstnik, kui näeb kummalisi asju. Temas on natukene lapsemeelsust. Püüab kõikidest aru saada. Haruldane empaatia võime.

Temaga juhtub kummalisi seiku, ajab ümber asju, selline mõnusas mõttes boheemlane. Mul tuleb meelde temaga juhtum, kus ta pidi kunagi ühe tuttava auto jätma ostukeskuse parklasse ning panema võtmed ja dokumendid autol rattakoopasse ning siis sõnumiga sellest omanikule teada andma. Loomulikult eksis ta numbriga ning saatis sõnumi, et suhteliselt kallis auto, täis varustuse seisab ostukeskuse parklas, oma tuttavale venelasest ehitusmehele. Õnneks jäi auto ikkagi alles.