Veel täna oma finantssektori probleemidega võitlev Türgi näeb vaeva ka oma rahvusvaluuta ohjamisega. Kõik need kriisid olid seotud finantsjärelevalve nõrkuse, seadusandluse puudulikkuse ning poliitilise sekkumisega majandusse.
Tðehhi hädade emotsionaalne allikas oli väärtpaberijärelevalve – õieti selle puudumine, Kagu-Aasias finantssektorisse sekkunud päevapoliitika, millega suunati krediite ja takistati pankrotistunud finantsasutuste sulgemist. Türgi valitsust on kritiseeritud nõrkade pankade toetamise eest, mis viis lühiajalised intressid taevasse.
Siit koorub vähemalt kolm järeldust. Esiteks, finantsjärelevalve pole võrreldav oma olemuselt teiste riiklike järelevalvetega — vead erinevates järelevalveorganites võivad viia oluliselt erinevate tagajärgedeni. Teiseks, rahapoliitika edukus on üha rohkem sõltuv finantssektori tugevusest. See tundub iseenesest mõistetav ajastul, mil tehnoloogia on teinud võimalikuks hiigelsummade liigutamise üle piiride sekundi murdosa jooksul.
Kolmandaks, oma olemuselt majanduse vereringena käsitletav finantssektor tõmbab imelisel kombel ligi poliitilisi huvigruppe. Kontrollida tahetakse nii laenamist kui ka raskustes olevate institutsioonide saatust.
