Eurole üleminek keeras numbrite maailma pea peale
Loomulikult on rahavahetuse põhiraskus pankades ja kauplustes, kuid tegelikult oli ja tuleb seoses eurole üleminekuga teha ümberkorraldusi igas ettevõttes – näiteks muuta raamatupidamistarkvara, teha ringi hinnakirju, reklaame ja katalooge, vaadata üle ja vajadusel muuta mitmesuguseid dokumente. Suurem osa nendest muudatustest võib tavatöötajale või tarbijale jääda märkamatuks, kuid üht-teist muutub ka igapäevases palkade, hüvitiste ja maksude arvestuses. Nendest muudatustest nüüd lähemalt juttu tulebki.
Palgaarvestus
Kohe-kohe on paljude jaoks tulemas esimene palgapäev eurodes. Kindlasti haarab nii mõnigi pärast raha laekumist kätte eurokalkulaatori ja avastab üllatusega, et palk justkui oleks sama mis see oli kuu aega tagasi, aga päris sama nagu ei ole ka. Mis siis juhtus?
Asi on selles, et jaanuaris välja makstud palk, mis on küll detsembris teenitud ja arvestatud, maksustatakse väljamakse tegemise ajal ehk siis jaanuaris 2011 kehtivate maksuseaduste järgi. See tähendab, et raamatupidaja arvutas palgad kroonides välja, siis konverteeris need eurodesse, et täita maksudeklaratsioonid eurodes, siis arvutas kõik summad raamatupidamise jaoks jälle kroonidesse tagasi. Selliste ümberarvutamiste käigus tekivad loomulikult ümardusvahed, kuid põhiline erinevus tekib sellest, et kui siiamaani arvutati kõik maksud täiskroonides, siis euroajastul käib kogu arvepidamine sendi täpsusega. Nii et pole mingit erilist mõtet tormata brutopalku täiseurodesse ümardama, sest netopalk tuleks ikka sentides.
Üldiselt peaks nende „vigurite“ tulemusel inimese netopalk kübekese suurenema, sest tulumaksuvaba palgaosa, mis varem oli 2250 krooni kuus, ümardati 143.80 eurolt 144 eurole. Väga õnnelikuks see ümardamine meid just ei tee, sest iga maksumaksja võidab sellest täpselt 50 eurosenti aastas. Ülejäänud plussid või miinused tulevad juba ümardamisreeglite muutmisest.
Illustreerimiseks üks lihtne näide. Brutopalgalt 10 000 krooni peeti varem kinni tulumaksu 1527 krooni, töötuskindlustusmakset 280 krooni ja kogumispensioni makset 200 krooni ning töötaja pangakontole laekus 7993 krooni. Sama suurelt brutopalgalt eurodes (639.12 eurot) peetakse kinni tulumaksu 97.53 eurot, töötuskindlustusmakset 17.90 eurot ja kogumispensioni makset 12.78 eurot ning töötaja pangakontole laekub 510.91 eurot ehk 7994 krooni. Terve kroon justkui maast leitud!
Suurem osa palgasaajaid on paraku sunnitud nentima, et nende jaanuaris laekuv tasu on detsembri omast siiski märkimisväärselt väiksem. Nii see tõesti on, aga selles pole süüdi euro. Nimelt rakendub pärast 1. jaanuari 2011 tehtud väljamaksetele ühe protsendi suurune kohustusliku kogumispensioni makse. Muudatus puudutab neid liitunuid, kes vabatahtlikult 2010. aastal makseid tasuda ei soovinud, neile kehtib siis 2011. aastal ajutiselt 1% määras makse ja 2012. aastal taastub tavapärane 2%. Nende jaoks, kes esitasid 2009. aasta lõpus maksete jätkamise avalduse (umbes 37% liitunutest), kehtib nii 2010. kui 2011. aastal 2% suurune maksemäär. Nende jaoks muutub vaid niipalju, et taastub ka riigipoolne sissemakse, tõsi küll esialgu vaid pooles ulatuses ehk 2% määras. Tööandjate jaoks tähendab see loomulikult lisatööd palgaarvestuse seadistamisel, sest korraga tuleb arvestust pidada kahe erineva maksemääraga.
Üllatusi võib olla teisigi. Mõnes kohas võis juhtuda, et detsembri palk, mida tavapäraselt oleks tulnud välja maksta jaanuaris, maksti vana aasta sees välja. See tähendab, et palkade mitmekordne ümberarvutamine oli selle tööandja jaoks liiga keerukas või kulukas ja leiti, et lihtsam oleks viimane kroonipalk kroonides välja maksta. Töötaja jaoks tähendab see paraku konkreetsel ajahetkel 473 krooni võrra väiksemat palka, sest tegemist on aasta 13. väljamaksega ja kogu 2010. aasta tulumaksuvaba tuluosa on ära kasutatud. See raha ei ole küll lõplikult kadunud, sest veebruaris, kui makstakse välja jaanuari palgad, saab maksuvaba tulu arvutada kahekordselt. Sellise skeemi rakendamisel peab tööandja oma maksukohustused täitma tavapärasest kuu aega varem (mis võib omakorda anda eksitava signaali justkui üliedukalt täituvast eelarvest), seega jääb üle loota, et taolist äärmuslikku lahendust kasutasid siiski vähesed tööandjad.
Muud hüvitised
Nendel töötajatel, kes käivad tööasjus välismaal, on põhjust rõõmustada, sest 500 krooni (31.96 €) suuruse välislähetuse päevaraha asemel kehtib nüüd uus määr 32 eurot. Veelgi enam võidavad need, kes kasutavad tööasjade ajamisel oma isiklikku sõiduautot. Senise 1000-kroonise (63.91 €) maksuvaba hüvitise asemel kehtib uus määr 64 eurot. Aasta peale teeb see võitu tervelt 1.08 eurot. Kui töötaja peab töösõitude arvestust, siis saab talle maksta maksuvabalt 256 eurot kuus senise 4000 krooni (255.65 eurot) asemel, sel juhul võidab töötaja aastas juba 4.20 eurot. Tegelikult ei ole tööandja küll otseselt kohustatud hüvitisi suurendama, aga kui neid autosid just sadades ei ole, siis ei tohiks hüvitise suurendamine tööandja jaoks muude eurost tingitud kulude ja sekelduste (kasvõi näiteks nendesamade hüvitiste käskkirjade muutmise) kõrval küll mingi eriline näitaja olla.
Kui siiamaani toodud näidete puhul on riik tõesti maksuseadusi muutes näidanud „ausa ümardamise“ eeskuju, siis ametiauto erisoodustuse puhul maksukoormust tegelikult tõsteti. Põhjus on selles, et erisoodustuse maksustamisel kehtivad samad määrad, mis isikliku auto eest hüvitise maksmisel. Kui töötaja peab sõidupäevikut, siis on erisoodustuse hind sõltuvalt autost kas 0.20 eurot või 0.30 eurot (varem vastavalt 3 või 4 krooni) kilomeetri kohta, aga maksimaalselt 256 eurot kuus (varem 4000 krooni). Kui sõidupäevikut ei peeta, on maksusumma aluseks alati 256 eurot kuus ühe auto kohta. Kui varem maksis tööandja 4000 krooni pealt igas kuus tulumaksu 1063 krooni (67.94 eurot) ja sotsiaalmaksu 1671 krooni (106.80 eurot), siis edaspidi on need maksud vastavalt 68.05 eurot ja 106.94 eurot. Aastas tuleb seega iga sõiduauto eest maksudena välja käia täpselt 3 eurot varasemast rohkem (kui juurde arvutada ka erisoodustuselt arvestatav käibemaks, mis ei rakendu iga auto puhul, siis oleks see vahe 3.72 eurot).
Miinimumpalk arvutati eurodesse ümber sendi täpsusega – see oli 4350 krooni kuus ja on nüüd 278.02 eurot kuus. Miinimumpalgast sõltub näiteks nii töötajate kui füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalmaksukohustuse alampiir. Siingi muutuvad vaid mõned sendid tänu ümardamisele. FIE avansiline sotsiaalmaks oli 2010. aastal 4307 krooni (275.27 eurot) kvartalis, 2011. aastal on vastava makse suurus 275.24 eurot.
Kõige rohkem võidavad euro tulekust need maksumaksjad, kelle 2010. aasta maamaksu kohustus jäi vahemikku 50 krooni kuni 5 eurot (78.23 krooni). Nemad on nüüd maamaksust täiesti priid, sest maamaksuseaduse muudatuse kohaselt alla 5 euro suurust maksu enam ei määrata. Alles aasta tagasi tõusis see piir 20-lt kroonilt 50-le ja tookord vähenes maamaksu maksjate arv tervelt 128 000 võrra ehk umbes veerandi ning maksuamet hoidis postikulude pealt kokku 1,2 miljonit krooni. Kui palju praeguse muudatusega maksumaksjaid vähemaks jääb, ei õnnestunud mul välja selgitada, aga üldistatult võib väita, et vähemalt väljaspool Tallinna elavate korterite omanikud ilmselt enam maamaksu pärast muretsema ei pea.
Ja lõpetuseks veel üks meeldetuletus. Kuigi kahe nädala pärast on kroon sularahana käibelt kõrvaldatud, saavad maksumaksjad varsti veeta veel mõned nostalgiahetked vana hea krooni seltsis, sest veebruari keskel algab 2010. aasta tuludeklaratsioonide esitamine ja seal tuleb kõik tulud ja kulud ikka veel kroonides kirja panna.
Vaata lisainfot maksumaksjate liidu kodulehelt:
Olulisemad maksumäärad aastatel 2007-2011
Ülevaade 2011. aasta maksumuudatustest
