Munchery teekond õhtusöögilauale saab alguse iga päev kell 5 hommikul, kui esimesed kokad hakkavad idufirma San Fransisco Outer Missioni piirkonna tööstusköögis tomateid hakkima ja sealiha hautama.

Kella üheks pärastlõunal liigub sagin edasi pakkeliinidele, kus töötajad panevad kuskussi, kanakoivad ja köögiviljad looduses lagunevatele kandikutele. Eined kuhjatakse virnadesse suurde jahutatud ruumi, kus fliisjakkidesse ja mütsidesse riietatud töötajad sorteerivad eined kottidesse ja annavad need edasi transporditöölistele, kes üksteisest mööda sõeluvad ja oma autode juurde tõttavad.

Kella neljaks pärastlõunal pargivad veokitäied külmutatud eineid end sellistesse kohtadesse nagu Rockridge ja Burlingame, kus neil on omakorda vastas autojuhid, kes õhtused kaubad puuvillastesse märgistamata kottidesse pakivad ja oma mobiilirakenduse poolt juhitavatele ukselt uksele käikudele hargnevad. „Siin pikalt ei räägita, see kõik näeb välja nagu narkootikumidega kauplemine,” ütleb Tri Tran, Munchery kaasasutaja ja tegevjuht.

Einete elutsükli järele valvab kahe lapse isa Tran, kes Munchery 2010. aastal koos Conrad Chuga asutas, mõlemad olid oma peres pidevalt otsinud vastust küsimusele, mida õhtuks süüa. Toiduga tegelevate idufirmade lahinguväljal on Munchery üks parima rahastuse ja pikema ajalooga ettevõtteid, kuid rivaalid, nagu Sprig, SpoonRocket ja Blue Apron, on valmis firma nahka pistma, kui see peaks nende teele ette jääma.

Kui Munchery aprillis 28 miljonit dollarit rahastust sai, oli Trani müüginipiks tema lapsepõlv, mitte ettevõte ise. 11-aastaselt põgenes ta koos vanaema ja vanema vennaga Vietnamist paadiga ning sattus San Josesse koos tädi ja onuga ega näinud oma vanemaid enne, kui oli lõpetanud Massachusettsi tehnikainstituudi. Pärast seda ei tundunud idufirma loomine eriti raske, sõnas ta potentsiaalsetele investoritele.

Shervin Pishevar, riskikapitalist, kes panustas Uberi peale siis, kui see oli vaid kaootiline musta värvi autode rendiga tegelev firma, investeeris Muncherysse ja Trani 25 miljonit dollarit oma uuest fondist SherpaVentures, see oli fondi senine suurim investeering.
Esmalt oli tegu kokkade võrgustikuga, kes oma köökides süüa tegid ja toitu seejärel Munchery veebilehel müüsid. Tran pidi paluma, et töötavad kokad lisaportse teeksid ja tal õnnestus klientideni viia vaid 50 kuni 100 einet päevas. Sel ajal maksid eined 25 dollarit ja Tran viis ise toidu kohale, lootes leida inimesi, kes oleksid nõus nii kõrget hinda maksma. (Tuleb välja, et nende seas oli palju uudishimulikke investoreid, kellest osa hiljem Trani ettevõtmist toetasid.) Äritegevuse kasvades ei tasunud partnerkokkade süsteem end enam ära. „Algusaegadel kogesime sagedasti kasvuvalu: saime palju tellimusi, kuid samas ei olnud me nende täitmiseks valmis,” lausub Diane Davidson, kes töötas töövõtulepinguga kokana peaaegu terve 2013. aasta enne, kui läks erakokaks, kuna leidis Munchery töömahu olevat liiga suure.

Konkurentidest nõudluspõhise toitlustamise idufirmad erinevad oma lähenemiselt toidutarnele. Sprigi ja SpoonRocketi eesmärk on tuua kuum, söömiseks valmis eine ukselävele 20 minuti või vähemaga. Blue Apron ja Plated müüvad õhtusöögitarvikute tellimusi: mitme eine jagu koostisained toimetatakse kodudesse aegsasti, et tellijad saaksid ise süüa teha. Munchery tegi panuse kuldsele keskteele: Toidu tarnimine külmalt, et seda saaks hiljem uuest soojendada, lihtsustab iga liigutuse logistikat ning toit püsib parema välimuse ja kvaliteediga. Lisaks ei pea külma toidu pealt maksma Californias müügimaksu, mis säästab umbes 9 protsenti.

Kui palju siis on külm toit väärt? Tran hoidub viisakalt naeratades kommentaarist (Forbesi hinnangul on Munchery vara 180 miljonit dollarit).

Kuid praegu on peamine siiski ettevõtte kasv. Munchery avas juulis allüksuse Seattle’is ning plaanib järgmisena asuda tegutsema New Yorgis, Los Angeleses ja Washingtonis. Sooja toidu kohaletoimetamisel tekib küsimus, kui kaua on see autos olnud, ja õhtusöögitarvikute puhul tähendab kolm einet üheksakilost kasti ja kogu selle krempli kokkupakkimist. Tema jaoks on õhtusöök siiski parim külmalt serveerituna.

Materjal kuulub Forbes Eestile, www.forbes.ee
Materjali täismahus versiooni on võimalik lugeda FORBES Eesti novembrikuu numbrist.