Lasse Lehis: koalitsiooni maksukahur hakkas kõmmutama

Eesti Maksumaksjate Liit vaatles EMLi juhatuse liikme Lasse Lehise terava sule vahendusel koalitsioonilepingu "maksu-ekselit". Ärileht toob selle analüüsi täisteksti maksuliikide kaupa nüüd ka oma lugejateni.

Kui eelmise kuu MaksuMaksjas kirjutasime uue valitsuse salapärasest „maksutõusu-ekselist“, siis nüüd on asjad jõudnud niikaugele, et „ekselitibud“ on munast koorunud ja seaduseelnõude teksti valatud. Millele siis viisakuse pärast küsitakse ka huvigruppide arvamust. Ajakirja ilmumise ajaks on need eelnõud eeldatavasti juba valitsuse laualt läbi käinud ja riigikogu menetlusse antud, sest ootamatult selgus, et enne valimisi sai suure aplausi saate vastu võetud maksukorralduse seaduse täiendus, mille kohaselt tuleb maksukoormust suurendavad seadusemuudatused vastu võtta kuus kuud enne jõustumist. Nii et asjaga on kiire. Vaatame siis lähemalt, mis paberile kirja sai.

Tulumaks

Kõige olulisem muudatus on maksuvaba tulu määra tõstmine. Nii nagu koalitsioon lubas, peab see tõusma järgmiselt: 2016. aastal 170 eurot kuus, 2017. aastal 180 eurot kuus, 2018. aastal 190 eurot kuus ja 2019. aastal 205 eurot kuus. Siinkohal ei ole mõtet hakata pikemalt heietama, kas seda on vähe või palju, sest need inimesed, kes seda seadust menetlevad, teenivad sellise suurusjärgu ühe tööpäevaga ning nad võib-olla ei teagi, et keegi üldse sellist kuusissetulekut saab. Igatahes riigieelarve tulud (kohalikele omavalitsustele laekuvat tulumaksu osa ei muudeta) vähenevad 2016. aastal 24 miljonit eurot, 2017. aastal 48 miljonit eurot, 2018. aastal 69 miljonit eurot ja 2019. aastal 100 miljonit eurot.

Koos iga-aastase pensionitõusuga tõstetakse ka pensioni maksuvaba osa, 2016. aastal saab see olema 225 eurot kuus. Kui pensionäril muud sissetulekut ei ole, siis jääb tema pension maksuvabaks 395 euro ulatuses, mis peaks olema siis keskmine vanaduspension järgmisel aastal.

Kui siiamaani tõusis koos üldise maksuvaba tulu määraga ka lapsevanematele kehtiv täiendav maksuvaba tulu (alates teisest lapsest), siis alates 2016. aastast jääb laste eest antav mahaarvamine praegusele tasemele 1848 eurot aastas (154 eurot ühe kuu kohta). Ju siis arvati, et kuna lapsetoetused tõusevad, siis on hea märkamatult see raha samast kohast tagasi võtta. Loodetav kokkuhoid 2019. aastal on 4,7 miljonit eurot.

Üks meeldiv uudis on veel. Hiljuti 21-aastast juubelit tähistanud 500-kroonine (32 eurot) välislähetuse päevaraha määr tõuseb uuest aastast 50 euroni. Aga ainult siis, kui lähetuspäevi on vähem kui 15 päeva kuus. Pikemate lähetuste puhul jääb kehtima senine määr. Seletuskiri põhjendab seda valikut nii: Piirmäära tõstmisega suureneb oht, et maksustatava palga asemel makstakse liikuva iseloomuga tööd tegevatele isikutele (näiteks kaugsõiduautojuhid) maksuvaba päevaraha.

Ma ei tea, millega autojuhid sellise viha on ära teeninud, sest pikaajalises välislähetuses võivad töötaja kulud olla isegi suuremad kui lühiajalises lähetuses. Toidukulud võivad küll väheneda (näiteks kui töötaja elab pikka aega üürikorteris või ühiselamus, kus tal on toiduvalmistamise võimalused), kuid veoautojuhid on pidevas liikumises ja nende võimalused toitlustuskohtade valikul on äärmiselt piiratud. Pikaajalise lähetuse korral võivad töötajal või tema perekonnal tekkida lisakulud kodus (näiteks vajadus kasutada taksot, palgata koduabiline või lapsehoidja). Kuidagi ei saa jätta meenutamata, et vaja oleks taastada maksuvaba päevaraha ka Eestis toimuva lähetuse puhul.

Seoses lähetuskuludega on plaanis veel üks muudatus. Lõpetatakse piirmäära ületava päevaraha osa maksustamine erisoodustusena ning see väljamakse muutub tavaliseks palgatuluks, millelt tuleb tulumaks kinni pidada. EML tervitab seda muudatust ja tuletab meelde, et tegelikult tuleks kõik erisoodustused isikustada ja maksustada palgatulu reeglite järgi. Aga vähemalt on tehtud väike samm õiges suunas, nagu viimasel ajal on kombeks öelda.

Edasi tuleb jutt juba „katteallikatest“ ehk maksutõusudest, täpsemalt küll soodustuste piiramisest.

Esimese asjana piiratakse kolme liiki mahaarvamiste (eluasemelaenu intressid, koolituskulud, annetused) kogusummat 1920 eurolt 1200 eurole. See mõjutab esmakordselt 2016. aasta tuludeklaratsioonide alusel 2017. aastal toimuvaid maksutagastusi. EML ja teised vabaühendused tegid sellega seoses ettepaneku siduda piirmäärast lahti annetused (või alternatiivina kaotada ära annetuste mahaarvamisele seatud 5%-line piirmäär, vt TuMS § 27). Arvestades, et piirmäära vähendamisest saadav lisatulu on muude „meetmete“ kõrval üsna pisike (0,7 miljonit eurot aastas), ei tohiks selles ettepanekus midagi hirmsat olla.

Pikemalt on ette võetud koolituskulud. Esiteks tehakse TuMS § 26 tekstis „tehnilisi“ muudatusi tulenevalt 1. juulil 2015 jõustuva uue täiskasvanute koolituse seadusega (muutuvad koolitusasutuste õppekavade registreerimise ja lubade taotlemise protseduurid), kuid kärbitakse ka maksusoodustuse sisulist ulatust. Edaspidi ei saa tulust maha arvata üle 18 aasta vanuste isikute huvihariduse kulusid (seletuskirjas on näitena nimetatud spordikoolid, kunstikoolid ja tantsustuudiod). Tulumaksutagastust võimaldatakse edaspidi vaid kutse-, ameti- või erialaste kompetentside omandamiseks kavandatud koolituste korral, mille õppekavas on ära näidatud seotus konkreetse kutsestandardiga või tasemekoolituse õppekavaga (osa, aine või moodul) või mille eesmärk on keeleõpe. Samuti jäetakse koolituskulude nimekirjast välja mootorsõidukijuhi koolitus. Seletuskiri lohutab, et kui kellelgi on tööks vaja autojuhiluba, siis võib tööandja autokooli kulud maksuvabalt hüvitada. Riigile oodatakse kokkuhoidu 4,4 miljonit eurot aastas. Raskel ajal abiks seegi.

Üsna ootamatu lahendus pakuti välja aastaid jutuks olnud üüritulu probleemile. Eelnõu seletuskirja lugedes võib jääda mulje, et probleem laheneb justkui iseenesest. Teatavasti on probleemil kaks tahku — esiteks jätab väga suur osa inimesi üüritulu lihtsalt tuima näoga deklareerimata ja maksuamet pole suutnud (või tahtnud) nende korralekutsumiseks suurt midagi ette võtta; teiseks on üüritulu maksukoormus ebamõistlikult suur, sest tulust ei saa maha arvata mingeid kulusid (välja arvatud kõrvalkulud, kui üürnik neid eraldi maksab). Kui vahepeal arutati võimalusi, et üüritulu võiks vähendada 40–60% võrra (polegi oluline, kas tegelikud kulud nii suured on, oluline on „meelitada“ omanikud hallist tsoonist välja) , siis nüüd ei raatsitud anda rohkem kui 20% (eelnõus kavandatav TuMS § 391).

Kuid veelgi geniaalsem lahendus pakuti välja petturite vahelevõtmiseks. Nimelt on kavas lisada tuludeklaratsiooni lahter, kuhu iga kinnisvaraomanik peab kirjutama, kas ta on saanud üüritulu või ei ole. Seletuskiri ütleb selle kohta nii: Täienduse jõustumisel puudub füüsilisel isikul võimalus saadud renditulu passiivselt maha vaikida — selle asemel peab renditulu saaja hakkama edaspidi renditulu varjamiseks selle saamist maksudeklaratsioonis ühemõtteliselt eitama. Kuigi Rahandusministeerium unistab jätkuvalt järgmise sammuna „üüriregistri“ loomist, hindab ta juba praegu kavandatavat „valedetektorit“ niivõrd efektiivseks, et selle peale peaks lausa 70% „musta“ üüritulu avalikuks tulema. Kui praegu makstakse füüsiliste isikute vahelistelt üüritehingutelt riigile tulumaksu ca 4 miljonit eurot aastas, siis pärast tulumaksuseaduse muutmist peaks täiendavalt laekuma 2017. aastal 6,9 miljonit, 2018. aastal 7,3 miljonit ja 2019. aastal 7,8 miljonit eurot. Kui see tõesti nii lihtne oleks, siis tekib küsimus — miks seda juba varem pole tehtud?

Seletuskirja arvutusi uurides pidin tõdema, et eelnõu autorid ei ole Eesti üüriturul toimuvaga eriti kursis. Kõik arvutused olid tehtud eeldusel, et füüsilisele isikule kuuluva kinnisvara üürimisest tekib tulu füüsilisele isikule. Tegelikult ei ole sugugi kõik kinnisvaraomanikud „põranda all“, vaid paljud seadusekuulekad ja majanduslikult mõtlevad isendid on andnud oma kinnisvara enda asutatud äriühingu hallata (jäädes ise omanikuks), et äriühing saaks kanda kõik vajalikud kulud ning omanik saaks välja võtta vaid puhastulu (nt dividendina). Kui palju selliseid kinnisvaraomanikke olla võiks, pole keegi muidugi uurinud.

Parandatakse ära ka üks tõlkeviga. TuMS § 16 lõike 3 kohaselt maksustatakse litsentsitasuna ka tasu „tööstusliku, kaubandusliku või teadusalase sisseseade“ kasutada andmise eest. Mõiste pärineb varasemate maksulepingute tõlgetest, kus ingliskeelne sõna equipment oli tõlgitud „sisseseadeks“. Edaspidi on seaduses sõna „seade“, mis võimaldab maksustada ka transpordivahendeid, konteinereid ja vaguneid. Meile küll tundub, et selle parandusega on natuke hiljaks jäädud, sest koalitsioonilepingus on muu hulgas kirjas ka selline vahva lubadus: Analüüsime tulumaksu kinnipidamise kaotamist litsentsitasudelt, sest see muudab kallimaks investeeringud kõrgtehnoloogilistesse seadmetesse ja protsessidesse. Või siis pigem lobiseti välja, mida tähendab „analüüsime“.

Järgmises artiklis tuleb juttu sotsiaalmaksust.

Artikkel ilmus EML ajakirja MaksuMaksja maikuu numbris.