Ragn-Sellsi juht: end jäätmekäitlejateks nimetajad ladustavad prügi põllumaale - kuidas lasti olukord nii hulluks minna?
Viimasel ajal on avalikkuseni jõudnud mitmed jäätmekäitlusega seotud juhtumid, kus näiliselt justkui seadustega kooskõlas tegutsenud jäätmekäitlusettevõtted on siiski aastaid jäätmeid Eesti metsadesse vedanud. Kellegi tegemata töö tulemusena on kannatajateks nii kliendid, partnerid, kogu aus ettevõtlus, riik ning meie seni veel enam-vähem puhas elukeskkond, kirjutab Ragn-Sellsi juhatuse esimees Rain Vääna vastuseks EPL-is ilmunud artiklile vanarehvide käitlemise probleemist.
Umbes kuu aega tagasi lahvatas Eestis uudispomm, et ehitusjäätmete veoga tegelev Prügivedu Grupp on riigimaale ladustanud suurusjärgus jalgpallistaadioni täie ehitusjäätmeid. Seejuures küsis end jäätmekäitlejaks nimetav ettevõte selle eest klientidelt raha, vedas jäätmed ühtegi selleks vajalikku luba omamata ja keskkonnanõudeid täitmata loodusesse ning jalutas minema, jättes loodusesse veetud prügiga tegelemise riigi kaela.
Kolmapäeval jõudis uudistesse järgmine juhtum - tootjavastutusorganisatsioonid, mis pidid vastutama vanarehvide taaskasutamise eest, on vedanud rehvid põllumaale. Ja me ei räägi mõnest autokoormast - põllumaale veetud rehve on 21 000 tonni! Igal aastal tekib Eestis hinnanguliselt 11 000 tonni vanarehve. Kui võtta aluseks 16-tolline rehv, mis kaalub keskmiselt 10 kg ja on teada, et põllumaal vedeleb 21 tuhat tonni, teeb see kokku ca 2,1 miljonit rehvi. Organisatsioonid ise kutsuvad seda looduskeskkonnas asuvat põllumaad aga laoks!
Lühidalt on lugu järgmine. Rehvide maaletoojad on aastaid maksnud tootjavastutusorganisatsioonidele MTÜ Rehviliit ja MTÜ Eesti Rehviringlus vanarehvide ringlusest kõrvaldamise eest teenustasusid. Mõlemad organisatsioonid ütlevad avalikult välja, et nad on aastaid võtnud klientidelt kaks korda vähem raha kui seda on rehvide tegelik käitlushind. Ilmselgelt ei jagu sellest rahast rehvide käitlemiseks ning seega on rehvid veetud põllumaale.
Olukord on jõudnud nii kaugele, et keskkonnainspektsioon on otsustavalt sekkunud selle looduskeskkonna reostuse likvideerimisse. Rehvide taaskasutamist lubanud OÜ Rubronic tõlgendab seda riigipoolse sekkumisega nende ettevõtmisesse, väites, et see põllumaa on nende ladu ja rehvid nende ettevõtte vara ja kõige tipuks öeldakse, et riik oleks võinud korraldatud koristushanke raha hoopis neile anda, sest nad oleksid need rehvid käidelnud poole soodsamalt.
Kõige rohkem on selles olukorras petta saanud rehvide maaletoojad, kel oleks hetkel õigus oma raha tagasi küsida, kuna nad pole lubatud (so. rehvide ringlusest kõrvaldamist ja keskkonnasõbralikku utiliseerimist) teenust saanud. Veelgi enam, kui Rehviringlus ja Rehviliit oma kohutusi ei täida, siis seadusest tulenevalt läheb vanarehvide käitlemise kohustus tagasi rehvide maaletoojatele, kellel tuleb uuesti tasuda rehvide taaskasutamise eest ja sel korral juba reaalset turuhinda, mis on ca kaks korda rohkem, kui seni makstud summad. Väga lihtsalt öeldes nõuab riik 3 miljonilise hanke kulu sisse ca 160 rehvide maaletoomisega tegelevalt ettevõttelt.
Kindlasti on eelkirjeldatud olukordade läbi kannatada saanud ka riik ning kogu jäätmekäitlussektori usaldusväärsus ja maine. Mõlemas juhtumis seisab Ragn-Sells selgelt Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnainspektsiooni selja taga ja tunnustab neid otsustava tegutsemise eest.
Paraku on sarnaseid juhtumeid veel ja riigil seisab ees hulganisti tööd enne, kui saame Eesti puhul rääkida ausast ja vastutustundlikust ettevõtluskeskkonnast.
