Trump andis korralduse USA loobumisest Vaikse ookeani kaubandusleppest. Kuidas ta saaks kehtestada väliskaubanduse kaitsetariife?
USA president Donald Trump allkirjastas korralduse USA lahkumise kohta Vaikse ookeani maade kaubandusleppest.
Presidendil on olnud toimekad päevad. Juba kolmandal presidendiks oleku päeval väljus USA Vaikse ookeani kaubandusleppest, kirjutab Bloomberg.
Sellega täitis president valmislubaduse, mille kohaselt tuleb senistest kaubanduslepetest loobuda või need uuesti läbirääkida.
Äriliidritega kohtumisel ütles president, et kehtestab suured piirimaksud ettevõtetele, kes viivad töökohad USAst minema.
CNN kirjutab, et president Trump võib kehtestada tollitariifid ilma USA kongressi heakskiiduta.
Kehtivate seaduste alusel on tollitariifide või maksude kehtestamine üksikute ettevõtete vastu väga keeruline. Kuid Trumpil on võimalus kehtestada tollitariifid mistahes riigi vastu. Selleks ei ole isegi tarvis USA Kongressi heakskiitu, teatas Petersoni rahvusvahelise majanduse instituut.
Selleks on kolm võimalust:
1. Trumpi võimsaim relv. Piiramatud „sõjaaja tariifid“
Trump võib kehtestada ükskõik kui kõrged tollitariifid 1917. aastal vastu võetud sõjaaja väliskaubanduse seaduse (Trading with the Enemy Act of 1917) alusel.
USA ei pea selle jaoks olema vastava riigiga sõjas, piisab sellest kui ollakse kusagil maailmas sõjas, et kehtestada teiste maade vastu tariife.
Eksperdid usuvad, et USA erivägede tegevus Süürias ja Liibüas on piisav, et täita see nõue, et lüüa Hiinat ja Mehhikot tariifidega.
Näiteks 1971. aastal kehtestas president Richard Nixon 10 protsendise imporditariifi, mis ei olnud kehtestatud ühegi konkreetse riigi vastu viidates Korea sõjale, kuigi see lõppes juba pea kaks aastakümmet varem. Tehniliselt kehtis USAs siis jätkuvalt erakorraline olukord.
Ehk siis sõja ettekäänet president tõlgendada väga vabalt.
2. Paremuselt teine võimalus on kasutada erakorralist seisukorda piiramatute tariifide kehtestamiseks, kasutades 1977. aastal vastu võetud seadust International Emergency Economic Powers Act.
Selle alusel saab president kehtestada tariifid teise maa vastu kasutades ära erakorralist erakorda. Misasi on erakorraline olukord, jätab palju tõlgendamisvõimalusi. Tööstustöökohtade kaotamine Mehhikole ja Hiinale võiks selleks sobida.
Suurim erinevus 1917. aasta seadusega seisneb selles, et Trump ei saa selle seaduse alusel varasid külmutada, kuid see ei ole ka eesmärk.
Seda seadust on kasutatud Nicaragua, Panama, Sierra Leone ja Somaalia vastu.
3. Trumpi jaoks piiratud võimalus – kehtestada sektoripõhised või madalad tariifid kõigile.
Selleks sobib 1974 . aasta kaubandusseaduse paragrahv 122.
Selleks peaks Trump leidma impordist tingitud mõju rahvuslikule julgeolekule. Selleks sobiksid kaotatud töökohad.
Probleemiks on see, et tariifid võivad ulatuda kuni 15 protsendini ja kehtivad ainult kuni 150 päeva. Selle kehtestamiseks on vajalik Kongressi heakskiit.
