Venemaa on jõudnud Euroopa kaudu Eestisse

Esmaspäevane Äripäev kirjutab hüppeliselt suurenenud investeeringutest, mis on tulnud meie majandusse Venemaalt. Eelmisel ja sel aastal on sel moel laekunud umbes kaks miljardit krooni. Konkreetsed näited on Ahtme vagunitehas, Sillamäe sadam, Muuga söe- ja Iru kütuseterminal.

Astumine Euroopa Liitu on suurendanud Eesti atraktiivsust Venemaa investorite silmis, mis on kahtlemata hea. Venemaa investeeringud tulevad eelkõige Eesti kütuse- ja transiidisektorisse, mis toetab meie konkurentsivõimet nendes olulistes majandusharudes.

Et just Eesti kui Euroopa Liidu liikmesriigi staatus on aidanud tuua investeeringuid, seda tunnistavad mitmed investeeringutega otseselt seotud inimesed. Eesti kui transiidiriigi kuulsus on Euroopa Liitu kuuludes tugevam kui väljaspool seda. Samuti võivad Vene firmad kasutada Eestit astmelauana oma muude ettevõtete rajamisel siia ja kauba Euroopasse müümisel. Mis see muud on kui üle kolmesaja aasta, Peeter Esimesest saadik, taas siitkaudu akna Euroopasse raiumine.

Eesti julgeoleku ja NATOsse ning Euroopa Liitu astumise peamise poolt-argumendina kasutati nn Vene kaarti: muidu langeksime Venemaa mõjusfääri. Ent kas hoopis nüüd ei kollita Euroopa Liidu tõttu veel tugevam Vene mõjusfääri sattumine?

Sellele küsimusele vastamisel peaksime lahus hoidma kahe riigi majandussidemed ja poliitilised suhted. Vene investorite huvi Eestisse investeerimisel on edendada oma ärisidemeid Euroopa Liidu ja üldse läänega ning sellest kasu saada. Sellest võidab ka Eesti: kui (ida)-naabril läheb hästi, läheb ka meil hästi; rikas naaber on parem kui vaene.

Eesti ja Vene majanduskoostöö on seni olnud Eestist sõltumatutel põhjustel nigel: Eesti Panga andmetel on kõigist Eestisse tulnud otseinvesteeringutest andnud Venemaa vaid veidi üle ühe protsendi. Seda on Venemaa suuruse ja läheduse kohta vähe. Tõsi, kõik investeeringud, mille taga on lõppkokkuvõttes Vene kapital, ei pruugi tulla Eestisse otse, vaid ringiga rahvusvaheliste firmade kaudu.

Kuna majandussidemed on seni olnud kängus, siis seda enam on kiratsenud poliitilised suhted. Et aga Euroopa Liitu kuulumine on järsult elavdanud positiivset majanduslikku huvi Eesti vastu, siis tõenäoliselt ei jää see märkamata ka Vene poliitikuil. Kui oma riigi firmad lähevad ridamisi investeerima ühte naaberriiki, kas on siis põhjust anda selle riigi pihta süüdistuste turmtuld? Me arvame, et kui vastastikune majanduslik koostöö saab esmatähtsaks, siis poliitilised ebakõlad hääbuvad.

Kuulumine Euroopa Liitu ei tarvitse olla sajaprotsendiliselt kasulik. Ei saa välistada olukordi, et erimeelsused tekivad Venemaa ja Euroopa Liidu enda vahel, näiteks lahvatab kahe leeri vahel kaubandussõda. Koos sellega kistaks ka Eesti oma tahte vastaselt suurriikide hammasrataste vahele.

Tõenäoliselt on Venemaal majanduslikult siiski Euroopa Liitu rohkem vaja; kas või selleks, et pääseda rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks.

Üldine ida-lääne konjunktuur peaks Eestile kokkuvõttes siiski kasulik olema. Juba praegu saab Eesti kasudesse kanda näiteks Ahtme vagunitehase toodangu, mis on aidanud märkimisväärselt suurendada Eesti eksporti — nii, et see statistikast välja paistab.