Alustame keskmisest tunnipalgast. Meestel oli see 1927. aastal kõige suurem kehakatete ja pudukaupade tööstuses ning selleks oli 49,8 marka. Kõige väiksem tekstiilitööstuses 27,4 marka. Naste keskmine tunnipalk oli kõige suurem trükitööstuses (29,8 marka) ja madalaim ehituses, 18,3 marka. Palgalõhe oli toona päris karm. Naiste kõrgeim tunnipalk oli vaid 2,4 marka kõrgem kui meeste kõige madalam. Palgalõhe jäi 26 kuni 49% vahele. Suurtööstuste palgalõhe oli 37%.

2016. aastal vaatas meile vastu järgmine olukord. Kõige kõrgem meeste keskmine tunnipalk oli elektrienergia ja gaasiga varustamises - 9,8 eurot. Kõige väiksem veevarustuses ja jäätmekäitluses - 7,1 eurot. Naiste keskmine palk oli samuti suurim just elektrienergia ja gaasiga varustamises - 8,4 eurot ja kõige väiksem töötlevas tööstuses - 5,5 eurot.

Ligi 90 aastaga olime jõudnud selleni, et naiste kõige kõrgem keskmine tunnipalk oli 1,3 eurot meeste kõige madalamast suurem. Palgalõhe oli sektoriti 11 kuni 37 protsenti. Kõige suurem oli see mäetööstuses ja kõige väiksem veevarustuses ja jäätmekäitluses. Suurtööstuste palgalõhe oli 29%. Ei saa öelda, et me siin 90 aastaga eriti edasi oleks liikunud.

Kust tuli ja kuhu kulus raha?

1925. aastal oli Tallinna keskmise töölisleibkonna tulude üldsumma aastas 108 122 marka. Perekonnapea korraline teenistus andis sellest 74% ja juhuslik teenistus 4%. Naiste ja laste sissetulek andis üldtulust vastavalt 6 ja 7 protsenti. Tulu enesekitsenduste arvelt ehk võlgu võtmine või tasu allüürnikelt andis 6%. Tulu abiandjailt ehk ühiskonna ja sugulaste toetus ning tulu tagavaradest ehk eelmise aasta ülejäägist ja hoiusummadest võtmine tõi kumbki sisse 1% tulude üldsummast.

Sama grupi kulude üldsumma aastas oli 114 410 marka. Kulutustest üle poole kõlmasid kulutused toidule (59%). Riiete, pesu ja jalatsite ostmise ja parandamise peale kulus vastavalt 8%, 5% ja 3% kogukuludest. Kulutused korterile - küte, valgustus, sisseseade - hõlmasid 15%. Reisidele, liikumisele ja lõbustustele läks 4%, haridusele 3% ning ravimitele ja tervishoiule ainult 0,3%.

2016. aasta Tallinna keskmise leibkonnaliikme netosissetulek kuus oli 746 eurot. Sissetulek palgatööst andis sellest 75% ja tulu individuaalsest töisest tegevusest 1%. Siirded, sh pensionid ja lapsetoetus andsid 20% sissetulekust. Muu sissetulek ehk tulumaksu tagastus ja mitterahaline sissetulek moodustasid 4% kogusissetulekust.

Tallinna leibkonnaliikme kulutused aastas olid 5681 eurot ehk keskmiselt 473 eurot kuus. Toidule ja alkoholita jookidele kulus 21%, alkoholile ja tubakale 3% ning söömisele väljaspool kodu 5% kulutustest. Rõivastele ja jalatsitele kulutas Tallinna elanik 6%. Eluasemekulutused võtsid enda alla 16%. Vabale ajale kulus kokku 11%, sealhulgas valmisreisidele 2% kulutustest. Hariduskulutused moodustasid 2% ja tervishoiukulutused 5% kogukuludest.

Saame osta palju rohkem kapsast ja mune

1924. aastal teenis suurtööstuse (vähemalt 20 töötajat) tööline päevas keskmiselt 230 marka. Tollane suurtööstus hõlmab seejuures praegust sekundaarsektorit. Päevateenistuse eest oli võimalik osta 29 kilo kartulit või 15 liitrit piima. Võis osta ka 11 kilo kapsast või sama palju porgandit. Selle raha eest sai 8 kilo värsket räime või ligi 7 kilo peenleiba. Samas võis osta ka 4 kilo värsket ahvenat või sama palju sibulat. Suhteliselt kallis oli lauavõi, mida sai osta alla kilogrammi. Ka sealiha ja hapukoor olid kallid, mida kumbagi sai osta 2 kilo. Kanamune võis osta 23 tükki, loomaliha üle 2 kilo.

2016. aastal oli sekundaarsektori vähemalt 20 töötajaga ettevõtte töötaja keskmine päevapalk netoarvestuses ligi 46 eurot. Päevapalga eest sai osta rohkem kui 170 kilo kapsast või 87 kilo kartulit. Ka 72 liitrit piima või 68 kilo porgandit. Selle raha võis vabalt kulutada ka peaaegu 61 kilo mugulsibula ostuks. Mõned meist ostsid võib-olla päevapalga eest 56 kilo suhkrut või 331 muna. Loomsed toiduained olid aga tunduvalt kallimad. Suhteliselt kallis oli veiseliha, mida sai päevapalga eest 4 kilo. Kallis oli ka või, mida oli väikepakendis ostetuna võimalik saada alla 6 kilo.