Avaldame tema kirja täismahus:

Head Swedbanki juhid Birgitte Bonnesen ja Robert Kitt,
Kirjutan teile esimest korda. Teie kahjuks ja minu õnneks ei ole mul Swedbankis ühtegi arveldusarvet, investeerimis-, võlakirja- ega pensionikontot. Kolisin teie pangast ära ajal, mil Hansapangast sai Swedbank. Osaliselt patriotismist, aga peamiselt arrogantseks muutunud suhtumise tõttu oma klientidesse. See suhtumine on kahjuks ajaga süvenenud.

Pöördun teie poole pärast mitmeid vestlusi Swedbanki osalusel Rumeenias suuri summasid kaotanud investorite ja pankrotitoimkonna liikmetega.

Nimelt teeb mulle muret suhtlemiskultuur, mida oma Eesti klientidega lävides juurutate ja mis meile, eestlastele, ei sobi. Olete käitunud ülbelt ja vastutustundetult ega ole sellest õppinud.
Sajad väikeinvestorid kaotasid Swedbanki vastu usalduse, sest te jätsite oma töö tegemata. Teile meeldib rääkida, et pank müüb usaldust ja teie olete usaldusväärsed. Aga mina julgen öelda, et need on kõigest kõmisevad sõnad. Te eirasite kõige olulisemat, mida iga pank peaks pimesi tegema. Te jätsite täitmata hoolsuskohustuse.
Nimelt ei ole Swedbank suvatsenud juba mitme aasta jooksul vastata oma klientide lihtsale küsimusele: kas inimestele investeerimisteenusena Rumeenia maid pakkudes võeti ka kohalik kinnisvarahinnang? Isegi Eesti Rahvusringhäälingu tänavu 29. märtsil esitatud küsimusele, kas end usaldusväärsena esitlev pank täitis inimeste ees hoolsuskohustust, jättis Swedbank tuimalt vastamata.
Vestlesin inimesega, kes mäletas hästi Swedbanki kokku kutsutud koosolekut, kus selgus, et investeeringuga on tekkinud ajutised raskused. Kinnitasite, et varugu kliendid pisut kannatust. Peatselt olevat Rumeenia maadega jälle kõik sama hästi kui varem. Ainult, et ükski pangategelane ei osanud või tahtnud juba tollal öelda, mis maad need on, kuhu Rootsi pank väikeinvestorite raha paigutas, ja kui palju need maksavad.

Minuga vestelnud Swedbanki klient on veendunud, et klientide raha paigutamine kahtlastesse projektidesse toimus panga kui mitte otsesel mahitusel, siis vaikival nõusolekul. Ja kui hakkas selguma, et asi kisub hapuks, tehti väikeinvestoritele viisakat nägu, kuulutades, et kõik saab korda ja üritati venitada sinnamaani, et aegumise tõttu ei oleks investoritel pangast enam midagi tagasi saada.
Hoolsuskohustuse täitmisest ei olnud juttugi. Loomulikult oleks pidanud investorid tundma huvi, mida neile osteti, ent paraku jättis Swedbank mulje, et asi on kontrolli all ja muretsemiseks ei ole vähimatki põhjust. Vähe sellest, Swedbankil jätkus jultumust küsida investoritelt haihtunud investeeringu haldamise eest ka teenustasu, ja mitte vähe.

Austatud Birgitte ja Robert, see on pagana piinlik lugu, et mitte öelda halvemini. Te trampisite väikeinvestorite õigused ja huvid jalge alla ja petsite neid, hajutades samal ajal nende valvsust „kohe saab kõik korda” jutuga.

Swedbanki väikeinvestorid ootavad vähemalt vabandust. Väidetavalt lõppes ka Bulgaaria fond teie klientidele ju samuti kogu raha kaotamisega ja ka tollal te istegi ei vabandanud.
Eesti Vabariigi justiitsminister Urmas Reinsalu kirjutas alles aprilli alguses Eesti Päevalehes, et krediidiasutuse minimaalse hoolsuskohustuse hulka käib kindlasti kohustus investoritele anda sisulisi seletusi ja vältida igakülgset huvide konflikti. "Kui tahame läbipaistvamat investeerimiskeskkonda, siis peab olema rohkem usaldust. Selle usalduse eelduseks on usaldus pankade heauskse tegevuse vastu. Praegune olukord ei anna põhjust rahuloluks," lisas Reinsalu.

Swedbank ei ole mõistagi ainus suurettevõte, kes Eestis toimetab veidi teistmoodi, kui ta käituks koduses Rootsis. Ka Telia suutis oma 1500 väikeinvestorit kuus aastat mööda Eesti kohtuid loksutada, kasutades selleks Eesti tippadvokaate. Alles Riigikohus suutis Rootsi telekommunikatsioonifirmale selgeks teha, et ta pole väikeaktsionäridest aktsiate ülevõtmisel hoolinud ja peab aktsia hinnale lisa maksma.

Kas tõesti peab Eesti Vabariik palkama eraldi riikliku vahemehe, nagu justiitsminister Reinsalu pakub, või oleks väikeses riigis siiski võimalik inimlikul moel raha kaotanud klientidele selgitada, millised olid asjaolud, et panga kiidetud “perspektiivses” investeeringus on seni kõik raha kadunuks jäänud?

Meenutan, et litsentseeritud krediidiasutustel – seda ju Swedbank seni veel on - on Eestis nii hoolsuskohustus kui ka selgitamis- ja lojaalsuskohustus oma klientide ja investorite ees.