Arhiivimaterjalid paljastavad: Nokia tippjuht Stefan Widomski oli aastakümneid Poola luure agent
Widomski kolis Soome 1966. aastal. 1970. aastani töötas ta Helsingis raamatupoes. Juba 67ndal aastal jalutas aga poodi sisse Poola luure ohvitser, kes uuris, kas Widomski oleks nõus patriootlikult kodumaa heaks töötama. Nimelt oli Widomwskil tänu oma töökohale ligipääs teatud kirjandusele, muuhulgas NATO tegevusega seotule, mida Varssavi pakti maades raske kätte saada oli.
Ambitsioonid ja idealism
Arhiiviraportid kirjeldavad Widomskit kui edasipüüdlikku noort meest, keda pani spioneerima nii soov sellest karjääri mõttes kasu lõigata kui ka idealism. (Klassikalise jaotuse kohaselt on neli peamist põhjust, miks inimene spiooniks hakkab - raha, ideoloogia, kompromiteeritus ja ego. Widomski puhul paistab, et rolli mängisid kaks esimest ja viimane - toim.) Igatahes hakkas ta Poola luuret materjalidega varustama ja sai selle eest ka tasu.
Widomski soovis õppida majandust ja hakata ekspordiga tegelema. Ta unistuseks oli panna Soomes püsti Poola lennufirma harukontor ja hakata selle juhiks. Agendijuht soovitas tal sellest ideest loobuda, mees aga teatas, et ei kavatse pikalt raamatupoe töötajaks jääda.
70ndal aastal hakkaski Widomski karjäär ülesmäge minema. Ta võeti esialgu ühte firmase tööle ekspordikonsultandina. 1972. aastal pääses ta aga Nokiasse elektroonikaosakonda tööle. Nüüd oli tal ligipääs raadiosaatjaid, arvutikomponente, aga ka näiteks puidutööstuses kasutatavaid seadmeid puudutavale infole. Enamus seadmeid oli nn dual-use - nii tsiviil- kui militaarotstarbeks kasutatavad. Paljud seadmed pärinesid seejuures USAst ja olid üldiselt idablokile kättesaamatud.
Widomski tegi Nokias kiiret karjääri, juhtides kaubandussuhteid just kommunistlike riikidega. Et päris tippu jõuda, ähvardas ta ka lahkumisega. Mees sai palgakõrgendust, suurema auto ja isikliku juhi jms hüvesid.
SUPO hakkas kahtlustama
Widomski ja tema agendijuht vahetasid infot Kuusijärve juures asuva peidiku ja raadiosaatja abil. 70ndate lõpupoole hakkas aga Soome salapolitsei SUPO kahtlustama, et Nokias on lekitaja. Iroonilisel kombel ei kahtlustanud Widomskit ennast ilmselt keegi. Mees kohtus regulaarselt SUPO vastuluure agendi Hannu Moilaneniga ja isegi ärples oma agendijuhile, et see annab talle "elukindlustuse".
Moilanen küll uuris Widomskilt, kas Nõukogude Liidu poolt on teda värvata püütud. Ja õigusega - GRU kohalik ohvitser prooviski ja seejuures väga agressiivselt, kuid pärast poolakate protesti otse GRU juhile sellised lähenemiskatsed lõppesid. Ohvitser ähvardas Wimdoskit, et ta ei saa enam N. Liidus tegutseda, aga asi lõppes hoopis ohvitseri enda Soomest väljasaatmisega ja Widomskil ei tekkinud ka edaspidi mingeid probleeme.
Luureind lõpuks kadus
1985. aastal kirjutas agendijuht raportisse, et Widomski jõukuse kasvades on tema soov luurata kahjuks vähenenud. "Tundub, et raha oli tema jaoks põhiline ajend meiega koostööd teha," märkis ta. Widomski kaust pandi arhiivi.
