Soome politsei rahapesuekspert: Vene rahapesu vastu võitlemine on väga keeruline
„Venemaalt tulnud raha kriminaalse algupära tõestamine rahapesukuritegude uurimisel on keeruline, kui ka pangad edastaksid asjakohaselt rahapesuteateid kahtlase äritegevuse kohta,” kirjutab Koistinen.
Koistineni sõnul on korruptsioon Venemaal üldlevinud ja võimude tegevuse objektiks sattunutel on võimalus pääseda süüdistustest altkäemaksu abil.
Lisaks sellele on varimajanduse osakaal Venemaa majanduses Koistineni sõnul suur ja selle vahendite valik väga lai. Tõenäoliselt ei ole suuremat osa Venemaalt Euroopa pankadesse voolavast kuritegelikust rahast saadud traditsiooniliste omandi- ja narkokuritegudega, vaid see on pärit varimajandusest, märgib Koistinen.
Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) hinnangul on varimajanduse osakaal Venemaal umbes 38 protsenti sisemajanduse kogutoodangust.
Venemaa rahapesu uurimiskeskuse andmetel on tavalisemad viisid pankade kasutamiseks rahapesuks kontol oleva raha muutmine sularahaks, näiline väliskaubandus, välismaiste riiuli- ja maksuparadiisifirmade kasutamine, riiulifirmade kasutamine raha ülekandmisel ja panga vara omandamine, kirjutab Koistinen.
Vene pangad kontrollivad Koistineni sõnul rangelt rahaülekandeid riigi sees, aga kontroll lakkab praktiliselt kohe, kui varad on Venemaalt välja saadud.
„Vene järelevalveametkondadel on keeruline tuvastada ebaseadusliku maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil varade pööritamist välismaa pangakontode ja ettevõtete kaudu. Kurjategijad kasutavad formaalselt pädevatena näivaid riiulifirmasid ja dokumente. Tegelikud tegijad peidetakse Vene ühepäevaettevõtete ja maksuparadiisiettevõtete nimeliste juhtide taha. Aastatel 2016-2017 kõrvaldasid maksuvõimud Vene äriregistrist üle 1,2 miljoni tegevuseta ettevõtte,” kirjutab Koistinen.
Vene võimud püüavad varimajanduse vastu võitlemisel sekkuda eelkõige tegevusse, millega tehakse võimalikuks varade sularahaks muutmine ja välismaale ülekandmine, märgib Koistinen. Maksudest kõrvalehoidmisse sekkumine on keeruline ettevõtete tegevuses kasutatavate aluseta arvete, võltsitud lepingute ja muude tegelikkusele mittepõhinevate dokumentide tõttu.
„Soomes raskendab Venemaalt tulevate varade kriminaalse algupära väljaselgitamist ka see, et Venemaal uurib kuritegusid mitu erinevat ametkonda,” kirjutab Koistinen. „Ebaseaduslikku pangandustegevust uurib Venemaa siseministeerium ja maksukuritegusid presidendile alluv uurimiskomitee. Õige uurimisametkonna leidmine Venemaal varade kuritegeliku algupära väljaselgitamiseks võib olla väga keeruline, kui need varad ei ole Venemaal juba kriminaaluurimise all. Rahvusvaheline õigusabimenetlus on aeglane ja vaevanõudev.”
Soomes peavad politsei ja prokuratuur hankima rahvusvahelise õigusabimenetlusega tõendi varade kriminaalse algupära kohta. Euroopa pangasüsteemi rahapesus kuritarvitamise ärahoidmist võiks tõhustada, leiab Koistinen. Rahapesukuritegude objektiks olevate varade omanik peaks selgitama varade seaduslikkust. Kui seda ei suudeta teha, võiks varad Koistineni arvates anda riigile, kui on täidetud muud rahapesukuriteo tunnused.
Soome kriminaalõiguses on selline ümberpööratud tõendamiskohustus juba kirjas seoses laiendatud kuritegeliku kasu kaotamisega. Teatud olukordades tuleb tõendada, et näiteks ebatavaliselt suur omand on saadud seaduselikult, kirjutab Koistinen.
