Gunnar Kobini idufirma aitab pärast surma lähedastele juhendeid jätta: Eesti IT-riigis jooksis notaritel juhe kokku, kui digitaalsest failist rääkisin
Endine Ekspress Grupi ja Ülemiste City juht Gunnar Kobin rääkis intervjuus LP-le, et ehitab hetkel uut idufirmat - veebiplatvormi, kus inimesed saaksid vormistada juhendeid oma lähedastele kui nad peaksid ootamatult hukkuma.
LifeMaili nimelist start-up'i arendab Gunnar Kobin koos endise poliitiku ja ärimehe Tõnis Paltsi poja Tõnis Paltsiga. Kobin lubab, et kui firma käima läheb, hakkab see esimesest päevast kasumit teenima, sest kasutajad maksavad korra- või aastatasu.
"Lääne-Euroopas elab 200 miljonit inimest, kel võiks seda teenust vaja minna. Kui jõuaksin mingi aja jooksul 100 000 kontoni, kes kaks korda aastas oma dokumenti uuendab, oleks väga hästi," rääkis Kobin.
"LifeMaili kaudu tehtav ei ole legaalselt kehtiv testament. See on mitteametlik kirjatükk, mille tahaksid jätta oma järglastele või kellelegi teisele. Sellesse dokumenti paned kirja kõik, mida testamenti ei pane. Elus on hulk pisiasju, mida testamenti kirja ei pane. Näiteks Facebooki, LinkedIni, Google’i, arvutite ja telefonide salasõnad. Kogu mu pere fotoarhiiv on laaditud Google Drive’i. Kui ühel päeval jala pealt kukun, ei saa keegi sellele ligi, keegi ei teagi, et see mul seal on. Olen teinud omale kinnise YouTube’i kanali, laadinud kõik videod sinna üles, ka sellele on vaja ligipääsu," rääkis Gunnar Kobin LP-le.
Ta tõi näite, kuidas tema tuttav ettevõtja sai liiklusõnnetuses hukka ja ta naine läks pärast mehe surma katlaruumi, vaatas torustike rägastikku ega osanud midagi teha. "Kui oleks olnud juhis, et helistada tuleb sellele mehele, kes asjadest kõike teab, olnuks palju lihtsam. Mina panin oma dokumenti kõik kirja: kui mul kodus katel vedru välja viskab, tuleb helistada sellele konkreetsele mehele. Advokaadi number, pangaarve number. Mul on panga keldris seifid, kus on pere dokumendid, meened, vanavanemate mündid – kuidas neile ligi pääseb. Info ka muutub ajas: kui muudad oma Facebooki salasõna, peavad inimesed ligi pääsema uuele. Kuni selleni välja, et oled andnud kellelegi eraisikule 10 000 eurot laenu, aga kui vedru välja viskad, ei teagi sellest keegi," rääkis Kobin.
Samas ütleb ta, et notarid ei olnud Eestis üldse tema ettevõtmisest huvitatud. "Esimest korda sattusin sellise probleemi otsa 2008. aastal – majanduskriis, raha põles tumeda leegiga, tundsin, et tervis hakkab järele andma. Siis tegin paberi, kus oli kõik oluline kirjas, ja viisin oma advokaadi kätte, et ta selle seifi paneks: kui minuga midagi juhtub, andku mu naisele. Iga kord, kui mu elus midagi muutus, pidin minema advokaadile uut ümbrikut viima. Jõudsin tõdemuseni, et ainus, kes sellist dokumenti omada ja hallata saab, on notar. Sain aru, et teenus peab olema selline, et kui teed paberi, saadad selle minu süsteemi kaudu notarile hoiule. Kirsiks tordil leppisin notari kokku Šveitsis Genfis.
Miks seal? Pakkusin teenust neljale Eesti notarile – üks neist alustas minuga diskussiooni, ülejäänud ütlesid, et on loll mõte anda notarile hoiule digitaalne fail, mitte välja trükitud paber. Eesti IT-riigis tekitas digitaalne fail notarite peas sellise segaduse, et neil jooksis juhe kokku! Tõde on, et juhe jooksis kokku veel kümnel notaril Luksemburgis, Hollandis ja Šveitsis. Välja arvatud sellel, kellega käed lõin."
