Reiljan soosis oma ihuadvokaadi kalaäri
Järgnevatel aastatel vahetuvad ühed Hispaania omanikud paar korda teiste vastu, aga Sild püsib firma juhatuses. Palka pole Sild juhatuse liikme töö eest kaheksa aasta jooksul sentigi saanud. Mees on aga kahe firma võtmeisik, kuna käib keskkonnaministeeriumis välisomanikele Eesti kaugpüügikvoote “välja kauplemas”.
Nagu valatult saavutavad kaks kalaäri kõrgtaseme vahetult pärast Rahvaliidu toonase juhi Villu Reiljani keskkonnaministriks saamist 2004. aastal. Võrreldes eelneva aastaga tõuseb firmade koondkäive üle kahe korra, 42 miljonilt 94 miljonile.
Kui aga Reiljan ministri kohalt 2006. aasta lõpus tagasi astub, tõmbub kokku ka kalaäri. Silla juhitavad firmad saavad Reiljani võimuloleku alguses sisuliselt ainsana osa Eesti kvoodist püüda rahvusvahelistes vetes sadades tonnides erinevaid eksootilisi kalaliike.
Kõik see kokku tundub kummaline. Eriti kui Reiljanit maadevahetusskandaalis kaitsva advokaadi tegevusi on raske lahutada endise keskkonnaministri omadest. Nimelt teeb süüdistuste järgi Sild 2006. aasta suvel kolm korda ärimees Aivo Pärnale ettepaneku maksta Reiljanile altkäemaksu keskkonnaministeeriumile kuuluva Rävala 8 maja korruptiivseks müügiks. Mees viskab sellega prügikasti oma ametiau ja satub kriminaaluurimise alla.
Veelgi enam, altkäemaksuafääri sattunud bussiärimees Aivo Pärn räägib Eesti Ekspressi andmetel kaitsepolitsei poolt üle kuulatud salalintides, et advokaat Tarmo Silla tegelik “peremees” olevat Villu Reiljan.
Silla-Reiljani avalik-ametlik koostöö algab Reiljani ministriks saamisega. Nimelt korraldab Silla vast loodud advokaadibüroo Lextal keskkonnaministeeriumi veemajandusprojektide sujuvat kulgemist.
Reiljani endised kolleegid valitsusest ei tea Silla kalaärist midagi. Justiitsminister Rein Lang ütleb teemast kuuldes, et on väga huvitatud detailidest ja palub lugu ette näha. Oma arvamuse jättis ta siiski enda teada.
Endine siseminister Kalle Laanet ütleb, et ta ei teadnud Silla kalaäri õitsengust Reiljani valitsemisajal midagi. “Kui see vastab tõele, siis on õiguskaitseorganitel kindlasti põhjust asja kontrollida,” ütleb ta.
Ja ka Villu Reiljan ise ütleb, et ei tea advokaat Silla suurest kalaärist mitte kui midagi.
Kahe laeva edulugu Reiljani valitsemise ajal
November 2003. Villu Reiljan on end uuesti keskkonnaministri kohal sisse seadnud. Advokaat Tarmo Sild lendab kalafirma Lootus Teine esindajana Londonisse.
Mees kuulub Reiljani esitletud valitsuse korraldusega seitsmepealisse valitsusdelegatsiooni Kirde-Atlandi kalanduskomisjonis, millega Eesti liitus Silla initsiatiivil 2003. aasta juulis. Tingimuste järgi tohib sellese piirkonda siseneda ainult üks Eesti lippu kandev laev. Jutt käib mitmesajatonnilisest eksklusiivsest püügiõigusest.
Pole vast üllatus, et selleks õnnelikuks on Tarmo Silla juhitava firma laev Lootus II, mis, tõsi küll, kõigest kaks aastat tagasi sai riigikohtu süüdimõistva otsuse röövpüügis.
Silla juhitava teise firma Lootus MVFi laev nimega Madrus hakkab püügilubasid rahvusvahelistes vetes saama 2004. aastal, mil ettevõtte käive tõuseb sisuliselt nullilt kroonilt poolesajale miljonile. Ja mitte ainult — rahvaliitlasest põllumajandusministri Ester Tuiksoo valitsemissfääri kuulunud PRIA laevale kuus miljonit renoveerimistoetust. Mitte ükski teine Eesti lipu all sõitev kaugpüügilaev pole sellist toetust saanud.
Sild esindas Eestit
Edasi. Sild ja tema alluv Rajar Miller advokaadibüroost Lextal määratakse esindama Eestit ametnike kõrval NAFO (organisatsioon, mis reguleerib kalastamist Kanada ranniku äärsetes rahvusvahelistes vetes) 2005. aasta rahvusvahelisel kohtumisel Tallinnas. Seal räägitakse läbi Loode-Atlandi ala püügitingimused. Meeldetuletuseks — Eesti lipu all seal kandis toimuv kalapüük on sisuliselt Silla juhitavate firmade käes.
Reiljani ministriks olemise ajal vahetuvad Silla juhitud firma omanikud mitu korda. Asub Reiljan ministrikohale — saab kahe laevafirma ainuomanikuks Hispaania firma Grupo Oya Perez, kellele kuulub Greenpeace’i andmetel kurikuulus piraatalus Ross.
Viimast on korduvalt tabatud illegaalselt kalastamiselt. 2006. aasta märtsis saab aga laevafirmade omanikuks Hispaania firma SL Fletainvest, mille omanikfirma Fandino on eeskujulikum ettevõte.
Lahkus Reiljan — äri ikaldus
Tähelepanuväärne on ka see, et kui maadevahetusskan-daali lahvatamine sunnib Reiljani 2006. aasta sügisel loobuma ministritoolist, siis jahtub ka kuum kalaäri. Viimane püügiõigus antakse laevale Lootus II välja 2006. aasta oktoobris, mille järel laev roostetab sadamas.
Kvoodid kantakse üle uuemale eurorahade eest renoveeritud laevale Madrus. Kala püütakse edasi paljuski tänu ajaloolisele püügiõigusele, mis kindlustab kvoodid. Ka Sild hakkab Reiljani lahkumise järel otsi kokku tõmbama.
Ta on praeguseni küll juhatuse liikme või prokuristina mõlema firmaga seotud, aga kaasab firmade juhatusse 2004-2006 aastatel usina alluva Rajar Milleri enda juhitavast advokaadibüroost Lextal ja annab vaikselt operatiivjuhtimise üle Millerile, kes oli enne Lextalit keskkonnaministeeriumis praktikant.
Sild: Tegemist ei ole Villu Reiljani firmadega
Tarmo Sillal pole aega kohtuda. Meilitsi saadetud küsimusele, kas talle telefoniintervjuu sobib, helistab ta ise ajakirjanikule, aga soovib intervjuu lõppedes oma sõnad tagasi võtta.
Intervjuus välistab Sild firmade igasugused kokkupuuted Villu Reiljaniga.
Kelle huve Te neid kalafirmasid juhtides esindate?
Minu klient on Hispaania kapitalil põhinev kalapüügikontsern Fandino.
Kuigi Hispaania omanikud on pidevalt vahetunud, olete Teie jäänud pidevalt esindama neid?
Jah.
Palka pole te juhatuse liikme töö eest saanud?
Ei.
Teil on nendega siis oma kliendileping?
Eeeee… Jah. Mina küsin, miks see teid huvitab?
Küsin sellepärast, et Aivo Pärn on nimetanud Teie n-ö peremeheks Villu Reiljani.
Ahah. Teie tõeversioon on see, et tegemist on Villu Reiljani firmadega? Ma arvan, et see on veel üks jaburdus. Ma ei tea, kas peaksin teiega võitlema või teile selgitama hakkama. Mõlemal juhul te teete oma tööd ja jõuate ise oma järeldusteni.
Te välistate selle firma seose Villu Reiljaniga?
Välistan firma igasugused kokkupuuted Villu Reiljaniga. Punkt.
/---/ Teate, kuna teemapüstitus on selline, mille suhtes olen ma veidi tundlikuks muutnud, siis ma rohkem ei kommenteeriks.
See ju tekitab küsimusi, kui keskkonnaministri usaldusalune advokaat juhib firmat, mis taotleb ministeeriumist kvoote ja mille majanduslikud näitajad saavutavad kõrgtaseme ministri ametisse asumise järel?
See on jabur. Ma täiesti siiralt arvan, et see on jabur ja ma ei saa teie mõttekäigust aru.
/---/ Mul oleks väga hea meel, kui te suudaksite säilitada neutraalse tonaalsuse. Teie hüpotees võib olla küll väga huvitav, aga see läheb pööraseks kätte.
Mis ajast Te Villu Reiljanit tunnete?
Ammu. Ma isegi ei mäleta.
Juba siis, kui Te need kalafirmad lõite?
Ei.
Ikka pärast seda?
Ma arvan küll. Aga ma ei saa aru, miks te seda küsite? Ma arvan, et meil on vastastikku positsioonid selged. Teie ilmselt soovite kirjutada lugu teemal, kuidas veel keegi on Villu Reiljaniga seotud ja kuidas veel kusagilt lähevad kahtlased niidid.
Kas Te soovite meie omavahelise vestluse kirjalikult üle ka vaadata?
Lepime üldse kokku, et minu sõnu te ei kasuta.
Siis oleksite pidanud seda alguses ütlema. Mul on praegu väga raske mitte kasutada Teie sõnu.
Kui ma teile helistasin, siis ma veel ei teadnud, kas ma saan teile kuidagi kasuks olla. Vestluse käigus ilmnes, et ma ei saa eriti kasuks olla.
Teil oli ainult üks küsimus: kas see firma on Villu Reiljaniga seotud. Te võite minu vastusena panna, et see ei ole Villu Reiljaniga seotud. Rohkem ei soovi ma midagi, et lehte läheks.
Ma ei saa seda Teile seda lubada.
Hästi. Siis peame seda arvestama edaspidises suhtluses.
Reiljan: Ma ei tea mitte midagi
Ma kirjutan Teie advokaadi Tarmo Silla juhitavatest kaugpüügifirmadest…
Ta ei ole minu advokaat.
Aga ta on olnud Teiega seotud?
Ta on olnud seotud, aga tema kaugfirmadest ei tea ma küll mitte midagi.
Ta on kaheksa aastat juhtinud Hispaania kapitalil põhinevaid kaugpüügifirmasid.
Nendest asjadest pole mul aimu.
Firmad Lootus Teine ja MFV Lootus ei ütle Teile mitte midagi?
Need Lootused ütlevad küll midagi. Aga mitte midagi seoses Tarmo Sillaga.
(Reiljan esitles 2003. aasta sügisel valitsusele Silda kui ühte valitsusdelegatsiooni liiget Kirde-Atlandi kalanduskomisjonis, Sild suhtles toona ka aktiivselt ministeeriumiga — toim)
Te ei teadnud, et ta suhtes aastaid kaugpüügifirmade esindajana Teie juhitava keskkonnaministeeriumiga?
Mina ei ole küll näinud. Ei oska kommenteerida.
See on rohkem ministeeriumiametnike pärusmaa?
Ei oska kommenteerida, kellega ta seal asju ajas. Võimalik, et ajas.
Rohelised: tegemist on korruptsiooniga
“See on korruptsioon!” läheb Greenpeace’i endine kõrge merespetsialist Dima Litvinov kuuldud infost põlema ja võtab hoolimata oma puhkusest ühendust võitluskaaslastega Greenpeace’ist.
“Eestil pole mingit mõtet anda püügiõigusi välismaistele offshore-alustele, mille meeskonnaliikmed pole eestlased, kes püütud kala Eestis ei müü ja millelt makse Eestisse ei laeku,” ütleb Litvinov. “Eriti kui miinuseks on nii keskkonna kui ka Eesti maine kahjustamine.”
Litvinov käis 2005. aastal ise Villu Reiljaniga kohtumas, et kutsuda Eestit toetama loodusele ohtliku põhjatraalimise lõpetamist. See samm kahjustanuks sisuliselt täielikult Tarmo Silla juhitavat äri.
“Ta ei olnud teema arutamisest eriti huvitatud või ei saanud selle olulisusest aru,” meenutab Litvinov toonast kohtumist keskkonnaministriga.
“See on küll huvitav. Jah, nüüd on see mõistetav ja loogiline,” paneb Litvinov Reiljani-Silla seost kuuldes aastaid hiljem pusle kokku ja nimetab juhtumit korruptsiooniks.
“Kõige huvitavam on see, et Eesti ametlik seisukoht (mitte toetada ohtliku põhjatraalimise lõpetamist — toim) polnud loogiline ja tehti tõenäoliselt selle korruptiivse seose tõttu,” leiab Litvinov.
Seega, Eesti keskkonnaministeerium oli põhjatraalimise moratooriumiga liitumisele vastu, väites, et see on Eestile majanduslikult kahjulik. Ka rohelisest riigikogu liige Toomas Trapido ei mõista seda seisukohta.
“Millist majanduslikku kasu see sinimustvalge all seilav laev (Lootus II — toim) Eestile tõi, minu pea kinni ei võta. Kauni maakeelse nimega laeval eesti keelt vist keegi küll ei räägi ning töötajadki on pigem tõmmuma nahavärviga,” usub Trapido.
“Lootus püüab Põhja-Atlandil kala, krevette ja üldse kõike, mis merepõhjas traalidesse kinni jääb. Keskmiselt kord aastas jäi Lootus II röövpüügiga Kanada ja Norra kalakaitse ametnikele või Greenpeace’ile vahele,” ütleb ta.
“Lootuse majandusaasta aruannetes ei kajastu ühtegi palgalist töötajat, seega ei saa Eesti riik sealt sentigi sotsiaalmaksu, rääkimata tulumaksust,” kommenteerib Trapido, kes on väga õnnelik, et Lootuse-nimeliste firmade tegemiste vastu huvi tuntakse.
“Juhtisime selle laeva (Lootus II — toim) tegemistele korduvalt tähelepanu, aga tulemuseks oli ainult see, et nad said PRIA-lt veel lisaraha, seega ma ütlen üpris julgelt, et toimus röövpüük Eesti lipu ja keskkonnaministeeriumi kaitse all,” on riigikogu liikme Toomas Trapido seisukoht toimunu kohta.
Greenpeace nõudis Eestilt illegaalse kalapüügi kohta aru
2000. aastate alguses mõisteti Silla juhitud firmade mõlemad kalalaevad illegaalse püügi eest Eesti kohtusüsteemis süüdi, kuigi trahvisummad polnud märkimisväärsed.
Peale selle on keskkonnainspektsioon trahvinud laeva Lootus II kaptenit. Eriti teravaks läks olukord aga 2005. aastal, mil Tarmo Silla kalaäri vastu alustas võitlust Greenpeace, kes tabas järjekordselt ühe laeva rahvusvahelistes vetes tõenäolist röövpüüki tegemas.
Greenpeace teatas toona, et laev Lootus II on 2000. aastast 2005. aastani rikkunud NAFO (organisatsioon, mis reguleerib kalastamist Kanada ranniku äärsetes rahvusvahelistes vetes) reegleid vähemasti seitsmel korral ja nõudis Eestilt aru, miks lubatakse kriminaalse kalastusminevikuga firmadel omada kalatraalereid Loode-Atlandil NAFO piirkonnas.
Keskkonnainspektsiooni peadirektori asetäitja Tarvo Roose rahustas toona, et Greenpeace takistas laeva tööd ja seadis laeva meeskonna põhjendamatult ohtu, ja kinnitas, et Lootus II pole rikkunud kalapüügireegleid. Roose lahkus inspektsioonist sisuliselt eelmise valitsuse vahetumise järel.
