Rukkileiva ajalugu

Leib on vanem kui me keegi ja leiba tuleb austada. Talirukist hakati Eestis kasvatama II aastatuhande algul. Peagi sai sellest kõige tähtsam toiduteravili. Hapendatud rukkileiba hakati toiduks tarvitama 11.–13.
sajandil, kui rukkikasvatus ulatuslikumalt levis.

Hapendatud rukkileib oli seni toiduks tarvitusel olnud odrajahust leivast maitsvam ja säilis kauem pehmena. Rukkileiva küpsetamist kergendas ka ahjukonstruktsioonide täiustumine. Suurtes reheahjudes sai leiba küpsetada korraga valmis mitmeks nädalaks.

Igapäevaselt sõid eestlased aganaleiba, kuna puhtaks rukkileivaks ei jätkunud vilja. See tehti tuulamata (puhastamata) viljast jahvatatud jahust või lisati tegemisel tainale peeneks hakitud aganaid.

Puhast rukkijahuleiba hakkasid meie esivanemad sööma 19. sajandi teisel poolel. Sel ajal hakati kodus pidupäevadeks küpsetama ka peenleiba ning nisujahust saia. Kuna leiva jätkumisest olenes kogu elu jätkumine, oli leib püha toit. Mis tahes leivaga seotud kombe vastu eksimine tõi kaasa ebaõnne.

Mahalibisenud leivatüki pidi üles tõstma ja sellele suud andma. Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda. Leivapätsi oli keelatud lauale selili asetada, see võis tähendada pereema surma või nälga. Pätsi ei pandud lauale kunagi nii, et lõigatud ots oleks ukse poole olnud — leivatükk võis nii majast välja minna.

Allikas: Eesti Vabaõhumuuseum