Ruve Schank: probleem pole toidu tootmine, vaid kättesaadavus
1. Kui tõsine probleem on täna toiduainete kättesaadavus ning kui suur probleem on see 10 aasta pärast?
Kõige tõsisem ongi toidu kättesaadavus, toidutootmisega arvasid 2009 sügisel Roomas kogunenud eksperdid maailma toime tulevat. Viimase kümne aasta jooksul pole alatoidetute arv vähenenud ja on püsinud 800 miljoni ja 1 miljardi juures, praegu umbes 900 miljonit. Ametlik ÜRO nii nimetatud aastatuhande-eesmärk on seda arvu vähendada aastaks 2015 poole peale. Üks FAO (ÜRO toidu- ja põlluimajandusorganissatsioon) peatselt valimisele tulevatest peadirektorikandidaatidest arvas, et vähendamine on liiga väike eesmärk, tuleb kaotada ja mõned riigid (Hiina, Brasiilia) on jõudsalt selles suunas liikunud. Siiski on oht, et toiduga kindlustatuse probleem süveneb seoses toiduhindade tõusuga nagu juhtus viimase kriisi ja nii nimetatud hõljuma tõusnud toiduhindade puhul. Viimasel ajal on muidugi meetmeid võetud, eelkõige toodutootmise arendamine arengumaades ja nii on see nüüd võidujooks ajaga, et kas kavandatu mõjub ja kas parem elujärg surub alla väga suurt sündivust-
2. Mis on suurimad toiduainepuudujäägi ja -kvaliteediga seotud ohud inimkonna ees täna?
Suurim akuutne oht on rahvarahutused nagu neid näeme eelkõige Põhja-Aafrikas. Need võivad paisata segamini hapra tasakaalu ja mõjutada väga paljude igapäevast elu ja heaolu. Ühelt poolt võivad puhkeda verised kohalikud kokkupõrked või lokaalsed sõjad naabritega, teisalt tuleb sellest suurem surve heaoluriikidele olgu Somaalia piraatide või paadipõgenike kaudu. Tuneesia põgenikud on tõstnud Itaaliasse saabuvate immigrantide arvu viimastel nädalatel kolmekordseks
Pikaajaline oht tuleb läbi toidutootmise ressursside ammendumise (energia, põllumaa, mullaviljakus jms), mis samas mõjutab ilmselt kliimat, mis omakorda tekitab suuri kahjusid toidutootmisele. Toidu-ohutuse probleemid on seotud eelkõige tootmise kontsentratsiooniga, mis tekitab väga suure veavõimenduse nagu oleme näinud viimaste skandaalide ajal (dioksiin, melamiin, BSE jt). Potentsiaalseks pikaajaliseks ohuks on mürkide jäägid ja lisa-ained, mis võivad pika-ajalisel toimel muutuda organismile ohtlikuks. Vähe on veel uuritud ulatuslikust bakterivabastusest või GMO-dest tingitud mõju.
3. Palju on kirjutatud raporteid, kus nälginud ja pidevas alatoitumises elavate inimeste arv kasvab pidevalt, ning iga aastaga suureneb populatsioon ja väheneb planeedi võime meid ära toita. On see tõde või jällegi hirmutaktika?
Nagu esimene küsimuse vastuses viidatud, on viimase 10 aasta jooksul alatoidetute arv püsinud stabiilne, samal ajal on inimeste arv maailmas suurenenud ligi miljardi võrra. See tähendab ju, et miljardi jagu on täiendavalt ära toidetud. Päris palju asjaga tegelevaid eksperte on arvamusel, et suurenev populatsioon ja vähenevad ressursid on tõsiseks riskiks. Tuleb muidugi tunnistada, et hirmutatud on alates 19. saj algusest peale ja välja pakutud kriitilised rajajooned (alates 1-st miljardist on pea igat miljardit pakutud maksimaalseks piiriks) on ületatud ilma, et näiliselt oleks midagi tõsist juhtunud. Siiski on viimased umbes 50 aastat näidanud kliimamõju ja ressursside hinnad (nafta, vesi) märgivad ohu tõusu. Ohuga on nii, et see võib eskaleeruda ja nagu liiliate tiigi loogikanäites, kus on teada, et liiliate pind tiigis kahekordistub iga päevaga, tundub lihtne küsimus, et mitu päeva on veel aega siis, kui pool tiigist on kaetud, väga mõtlemapanev.
4. Mis on piir kui paljusid inimesi on võimalik planeediga maa ära toit?
Sellist täpset arvulist piiri vaevalt et on, ja küsimus on paljudes sellega seotud tingimustes. Näiteks selles, kui efektiivselt ressurssi kasutatakse. Mäletame sotsialismi ajast suurt ressursiraiskamist olgu ehitamisel, kütmisel, või sõitmisel. Oluline küsimus on kaod. Arengumaades kaob saagist enne suhu jõudmist pool valdavalt kehva tehnoloogia ja halbade töötlemis- ja hoiu-tingimuste tõttu. Arenenud maades visatakse 30-50% toodetud toidust lihtsalt välja (ei jõua suurt portsu ära süüa, lihtsalt ei maitse või läheb külmkapis või toiduletis pahaks), Kõige murelikumaks teeb siiski üldiste ressursside (energia, põllumaa, mullaviljakus jms) nappus ja tohutu suur keskkonnakoormus (jäätmed, gaasi ja mürkide emissioonid, erosioon jne). Suurimad ohukolded on ikka kõige tihedamini asustatud piirkonnad. Näiteks Egiptuse territoorium on küll väga suur, aga valdav osa üle 80 miljonilisest elanikkonnast on koondunud umbes Eesti-suurusesse Niiluse orgu ja deltasse.
5. Millega saaks inimkonda nälgimisest päästa? milliste toitainetega, milliste viljadega?
See võib ehk mõjuda ajakirjandusliku pettumusena, aga vaevalt, et siin väga suurt imet tuleb ja energia ja toitainete vajadust tablettidega hakatakse rahuldama nagu mõnedes ulmetes välja pakutud. Pigem jäädakse ikka traditsiooniliste toitude juurde, viimase aja üleskutsed on pigem selles, et püüda võimalust mööda panustada kohalikule toidule. Oht on toidu mitmekesisuse vaesumises, sest näiteks teraviljadest annavad 3 liiki (riis, mais ja nisu) üle 90% meie toidust kasutatavast teraviljast. Aga on ju veel rukis, tatar. Loomse valgu tootmine on muidugi kõige kulukam, aga siin teeb hind ilmselt oma korrektiivid.
Vaesel ajal on ikka tagasi mindud jahutoodete ja kartuli peale. Üleskutse ja valmisolek kartulikoorte söömiseks oli vast piltlik, aga lihasöömine vähenes meil taastatud iseseisvuse algusaastatel tõepoolest kartuli kasuks.
Suur võimalus peitub kindlasti vees. Kala ja muude veeloomade kasvatus ei nõua põllumaad ja Hiina on siin suurepärane näide. Maailma vesiviljeluse toodangust läheb pea pool Hiina arvele, aga ka meil on siin reserve küll, oleks vaid ostujõulist nõudlust.
6. Ühe võimalusena on pakutud, et me peaksime liha asemel hakkama aasia eeskujul sööma ökoloogilise jalajälje tõttu putukaid. Oleks selles miski edumudel peidus?
Vaevalt, et Eestis või Euroopaski toidupuuduse tõttu putukaid tuleks sööma hakata, aga paljudes piirkondades seda juba ju tehaksegi. Seoses käesoleva ÜRO metsa-aastaga on näiteks esile toodud metsa võimalusi meie toidulaua katmisel. Seente ja marjade (mida samuti ei tuleks alahinnata) kõrval on näidatud, et puudel varjuvad tõugud on väga valgurikkad ja sisaldavad ka inimesele sobivaid toitained vaat, et paremas kombinatsioonis kui neid on muudes harjumuspärastes toitudes. Ja nii neid pakutaksegi väikestes puulehega vooderdatud kausikestes – väike kuhil valgeid tõuke – head isu!
7. Kui tugevalt mõjutas/mõjutab Austraalia tormid ja põlengud maailma teravilja ja muude toituainete turvalisust?
Kindlasti mõjutavad Austraalia kliimamõjudest (ja mitte ainult Austraalia, vaid ka näiteks Brasiilia maalihetest) põhjustatud kahjud meie toiduolukorda ja seda eelkõige hinnatõusu kaudu. Praegune prognoos on suhkruhinna tõusuks, teraviljale olevat mõju olnud väiksem. Ka eelmise aasta viljahinna tõusu taga olid muide ebasoodsad kliimamõjud olulistes viljapiirkondades nagu Venemaa, Ukraina ja Kanada. Tõusvad või kõrgel püsivad (sest niigi on paljude toiduainete hinnad absoluutses kõrgseisus) toiduhinnad toovad aga juurde alatoidetuid toitu importivates arengumaades nagu näiteks Egiptus. Mingiks leevenduseks oleks riiklikult korraldatud toidujagamine nagu seda on ka praktiseeritud varem kriiside ajal.
8. Kas meie toidunappusele on lahendus geeniteaduses ja mutatsioonides?
Suurt hüpet ei saa enam ei tehnoloogia ega väetistega. Vaja on muuta viljad ilmastiku-, kahjuri- ja haigus-kindlamaks. Selles suunas ju aretus käibki. Geeni tasemel sekkumist võib ehk teatud reservatsioonidega nimetada ülikkireks aretuseks. Muidugi on geenitasemel sekkumise puhul tegemist ka geenide liikidevahelise üleviimisega, mida looduses ise-enesest ei juhtu.
9. Või kas on üldse lahendust muud, kui inimkonna vähenemine?
Vähenemisest rääkimise puhul tekib muidugi küsimus, et mida peetakse silmas. Kas seda, mida Malthus 19. saj alguses – sõjad, epideemiad? Ssõdu ei saa muidugi välistada, aga selliseid stsenaariume lahendusena ei tahaks käsitleda. Arvatakse märganud olevat, et kasvu kiirus on aeglustunud, mistõttu prognoositakse, et 9 miljardi juures umbes aastal 2050 võib inimeste arv saavutada maksimumi ja sealt alates hakkab tõepoolest vähenema loomuliku iibe tõttu (s.t. et surijaid on aastas rohkem kui sündijaid), sest üha suuremad aastakäigud jõuavad suremise aega.
Sündivuse edasist vähenemist peaks seni toetama parem haridus/teadlikkus ja tõusev elujärg. Eriti oleks haridus tähtis naiste puhul, mis võimaldaks paremat sündivuskontrolli. Kindlasti oleks oma osa ka rasestumisvastaste vahendite laiemal kasutamisel. Kuuldavasti on isegi mõnedes islamimaades see lubatud, võimalik, et ka katoliku kirik teeb siin oma korrektiivid ja peab sellist viisi lubatavaks või isegi soovitavaks. Mõned riigid on jõulise riikliku poliitikana sündivust mõjutanud majanduslike meetmete abil ja näiteks Hiina on hoidnud oma rahvastikukasvu kontrolli all
