Eestlase laual on ikka jätkunud tumedat hapendatud rukkileiba ja mille maitse ei unune vist aastakümneid, kui on oldud võõrsil.

Sada aastat tagasi oli Eesti köök võrreldes praegusega talupoeglikum. Ranna– ja saarerahvas sõi leiva kõrvale peamiselt soolasilku, vinnutatud või suitsutatud kala. Kes oli jõukas, sai vilja kasvatada, piimakarja pidada ja tõuloomi kasvatada. Peeti kinni tähtpäevadest: mihklipäev sai saatuslikuks oinale, mardipäev hanele, kadripäev kanale, vastlapäeval söödi hernesuppi ja seajalgu, jõuluajal veristati nuumsiga, kõrvale haugati soolaliha ja pekki. Suhkru asemel pruugiti mett, sedagi pigem arstirohu kui toiduainena.

Argipäeval oli laual kruubipuder hapupiimaga, koorega keedukartul, mille juurde anti kohupiima või soolasilku, suurtel pühadel ka võid, liha ja munaputru. Vaesemates peredes söödi vaid kartuleid, leiba, jahurokki (vedel jahusupp).

Levinumad joogid olid linnasekali, meekali ehk mõdu ja kevadeti kasemahl. Kohv oli Eestisse esmakordselt saabunud juba 17. sajandi lõpus. Kohvi joomine oli pigem linnarahva ja jõukama talurahva joogiks. Käsitsi jahvatatud puhast kohvi joodi pühapäeviti ja pühade ajal söödi kõrvale valget saia või kollast sarvesaia.

Tänapäeva Eesti köök on väga rikkalik, kokanduskunsti saab õppida kerge vaevaga ka televisiooni vahendusel.

Esikohal on ikka koduköökides kartul ja kaste, erinevad hautised, panni– ja pajaroad, supp, köögiviljaroad, hakkliha, pasta ja muud huvitavat. Märksa rohkem süüakse kana ja kala (lõhet, forelli) ning erinevaid kiirestivalmivaid helbeputrusid. Kartulisalatki on vapralt vastu pidanud. Ostetakse ka palju piimatooteid, puuvilju, värsket ja külmutatud köögivilju, hästi pruugitakse erinevaid toiduõlisid, veiniäädikaid, põnevaid maitseaineid ja kastmeid.

Nii on tänapäeval väga lihtne uusi maitseid katsetada.

Sergei Tšekmarjov
Koka kutseõpetaja
Pärnumaa Kutsehariduskeskus