Timtšenko ärihaare ulatub Muuga sadamast mõistagi kaugemale, tema suunatavad kütusevood läbivad lisaks Eestile kõiki teisigi Läänemere naftakaisid ning ka Tuapse sadamat Musta mere ääres. Tallinnas käib tema äri läbi ASi Tarcona, ametlikult Briti Neitsisaartel registreeritud Sherpa Internationalile kuuluva firma, mille peakontor asub otse Vabaduse väljaku veerel kunagise Tallinna Panga maja viiendal korrusel. Ehkki see äri on käinud juba aastaid, sai Tarcona nimi laiemalt tuntuks alles vana aasta lõpus, kui Pakterminali juhatuse esimehena töötanud Sulev Loo Tarcona tegevjuhiks läks.

Vene ja Soome topeltkodakondsusega Timtšenko kogu äri on rajatud laialdastele sidemetele ning juba 90ndate lõpus kabinettide vaikuses sõlmitud tehingutele, tänu millele liiguvad pea kõik Surgutist ja selle Kiriši tehasest lähtuvad ja läände suunatud kütusevood tema kaudu. Viimase aasta jooksul on sellele lisandunud ka osa Uganskist lähtuvatest naftavoogudest.

Sadadesse miljonitesse dollaritesse ulatuva äri aluseks on pealtnäha lihtne skeem. Tänu oma sidemetele tagab Timtšenko Venemaalt tuleva pideva kütusevoo, mis on eellepingute põhjal juba ette ära müüdud Timtšenkoga seotud välisfirmadele. Naftasaadused toimetab otse Venemaa töötlemistehastest Muugale või Maardusse Timtšenko tihe koostööpartner Severstaltrans, viimasel ajal enamasti oma Eestis registreeritud tütre Spacecomi abiga. Tuhanded tsisternvagunid pumbatakse tühjaks terminalides, milleks on valdavalt Severstaltransi ja Timtšenko ühisinvesteeringute tulemusena valminud Trend-gate, Severstaltransi poolt ülesostetud E.O.S. või ka Pakter-minal, mille ostmiseks pidas Severstaltrans läbirääkimisi Aadu Luukasega. Nüüd sekkub Timtšenko ammune äripartner, Rootsi ärimees Tornbjörn Törnqvist, kelle peal on kogu müügiprotsess. Ning veel enne seda, kui kütus terminalidest tankeritesse pumbatakse, on see omanikku vahetanud. Tarcona osaks on nii-öelda dispetšeri roll. Tema juhib kogu kütuse liikumist, saamata ise kordagi kütuse omanikuks.

Ehkki ajakirjanikud on Timtšenkot juba aastaid jahtinud, on mees visalt kõigile intervjuusoovidele kindla “ei” öelnud. Õigemini öeldes ei ole ajakirjanikud mehe endani eriti välja jõudnudki, vaid on pidanud leppima teda esindavate advokaatide mittemidagiütleva laveerimisega.

Samasuguse suhtumise on nüüd omaks võtnud ka tema siinne vastne esindaja Sulev Loo, muidu suhtlemisaldis ärijuht, kellel läheb Timtšenko-teemaliste küsimuste peale suu lukku. On tunda, et Genfi suunised on pärast esimesi intervjuusid temani jõudnud.

Nagu juba nimetatud, on Timtšenko tihedaks koostööpartneriks Severstaltrans, Venemaa üks suuremaid transpordifirmasid, kelle Eestisse tulekut on paljuski mõjutanud just Gennadi Timtšenko. Kuni 2003. aastani toimetas Vene ja Eesti vaheliste kütuserongidega Timtšenko enda osalusel tegutsenud firma Link Oil. Ning kui tekkis vajadus uue vedaja järele, langes valik Severstaltransile kui vanale tuttavale, keda seob Timtšenkoga näiteks ühine aktsionäriks olek Peterburi Rossija pangas.

On väidetud, et Timtšenkole kuulub 10% Servestaltransi aktsiatest, kuid see ei vasta ilmselt tõele. Tõsi, ühiselt võeti ette Trendgate’i terminali rajamine Iru jaama kõrvale, kuid see oli pigem vastastikuse usalduse akt. Küll oli Timtšenko vahendajaks oma vanale tuttavale Aadu Luukasele, kui too soovis oma osaluse Pakterminalis, täpsemalt selle ühes omanikfirmas Trans-Kullo, Severstaltransile müüa. Tehing ebaõnnestus Trans-Kullo teiste suuraktsionäride Endel Sifi ja Anatoli Kanajevi vastuseisu tõttu, kes ise Luukase osaluse ära ostsid. Luhtunud tehingu põhjal tehtud järeldused, et Timtšenko keerab nüüd Pakterminali kütusekraanid kinni, on aga ilmselgelt enneaegsed. Kuulub ju 50% Pakterminalist börsifirmale Royal Vopak, kellega ei soovi isegi Timtšenko-sugune mees nugade peale minna. Seda enam, et sellega vähendaks Timtšenko ka enda tulusid, sest Trendgate, isegi mitte koos E.O.S.-iga, ei suuda üksinda toime tulla Venemaalt lähtuvate ja seni ainult kasvanud kütusevoogudega. Küll võib täheldada seda, et pärast Luukase lahkumist on hakanud hollandlased Pakterminali tegevjuhtimisele enam tähelepanu pöörama.

Gennadi Timtšenko ärid said alguse Kinexist

Leningradi oblastis asuv Kiriši naftatöötlemistehas kuulub Venemaa suurimate hulka. 1987. aastal loodi naftasaaduste müügiks tehase juurde ettevõte Kirišineftehimeksport, mille juhtkonda kuulus neli meest — peadirektor Adolf Smirnov ning tema kolm asetäitjat Gennadi Timtšenko, Andrei Katkov ja Jevgeni Malov. 1990. aastal asutati samas naftasaaduste müügiks ühisettevõte Urals, mille Soome haru asus juhtima Timtšenko. Kui Venemaa üks suuremaid naftatootjaid Surgutneftegaz 1993. aastal aktsiaseltsiks muudeti, arvati selle hulka ka Kiriši tehas, kuid ilma Kirišineftehimekspordita, mis muudeti eraldiseisvaks aktsiaseltsiks Kinex. Selle aktsiatest 51% erastati kollektiivile.

Soome haru läks nelja mehe kätte

Ühisettevõtte Urals Soome haru Urals Finland läks sujuvalt nelja mehe kontrolli alla ja selle uueks nimeks sai International Petroleum Products Oy, mida asus juhtima Timtšenko. Just sel ajal, aastail 1995-1996, ristusid tihedalt toonase Peterburi aselinnapea Vladimir Putini ja Timtšenko teed, ehkki nad tundsid teineteist juba varem. Olid nad ju naabrid ühises suvilakooperatiivis ja ühel ajal ka Venemaa eriteenistuse palgal.

Kinex aga arenes edasi. Kõigepealt omandasid Timtšenko soetatud välisfirmad konkursil ülejäänud 49% aktsiatest. Ettevõtte tegevus suunati aga täielikult Kinex-Investi kätte, millel oli neli võrdset omanikku — needsamad mehed.

1997. aastal võeti ette tõeline vallutusretk Eesti turule, kus tegutsesid ees vanad tuttavad — Aadu Luukas ja Anatoli Kanajev, kelle firmad olid juba aastaid ostnud naftasaadusi Kinexi vahendusel. Venemaa raudteeministeeriumi juhtkonda kaasates loodi raudteefirma Link Oil, mis võttis üle Kiriši tehase ja Muuga sadama vahelised veosed. Vaevu aastaga jõuti nii kaugele, et ligi pooled Tallinna jõudnud naftarongidest kuulusid Link Oilile. Vilgas äri kestis kuni 2003. aastani (veosemaht küündis siis juba 24 miljoni tonnini aastas), mil erastatud Eesti Raudtee sekkus ja Eesti-sisesed veod üle võttis.

Uueks partneriks saab Severstaltrans

Tarbetuks muutunud Kinex oli selleks ajaks juba ammu pankrotis ning selle asemele oli asutatud samadele meestele kuuluv Kinex Sankt-Peterburg. Link Oil asendati aga uue koostööpartneriga, selleks sai Severstaltrans ning tema Balti suunal tegutsev tütarfirma BaltTransService. Ühtaegu asutati Peterburis uus firma nimega Transoil, mille omanikud on peidetud offshore’ide taha. Severstaltrans sisenes Eestis registreeritud ettevõttesse Spacecom. Skeem jäi samaks — endiste Kinexi meeste osaks on jätkuvalt kütusehanked, ainult et otseseks vedajaks oli nüüd Severstaltrans.

Firmade valik näitab juba selgelt, et algselt monoliitsena tegutsenud nelja mehe teed hakkasid lahku minema. Aastail 2003-2004 irdusidki Malov ja Katkov Gennadi Timtšenkost ning paigutasid osa teenitud kapitalist Sillamäe sadamasse, kus Silmet Grupi suuromanik Tiit Vähi pakkus kummalegi mehele veerandi aktsiatest.

Eesti ärimehed teavad mõjuvõimsast ärimehest vähe

Mitmed tuntud Eesti transiidiga seotud ärimehed teavad Gennadi Timtšenkost vähe.

“Mina temaga kohtunud ei ole. Tean vaid, et ta on üks suuremaid tegijaid transiidikaubanduses,” lausus tsisternvagunite ärile keskendunud ekspankur Jüri Mõis.

Ka Silmet Grupi juhi Tiit Vähi sõnul pole ta Timtšenkoga isiklikult kokku puutunud. “Tean, et ta on mõjuvõimas tegelane. Nii palju kui mina tean, ei ole Timtšenkol enam ärilist kokkupuudet oma kunagiste partnerite Andrei Katkovi ja Jevgeni Maloviga, kes on seotud Sillamäe sadamaga,” ütles Vähi.

Pikka aega Venemaa suunaltegutsenud kütuseärimees Rein Sillar lausus, et teab temast vaid nii palju, kui on lehtedest lugenud. “Timtšenkoga seostatavad lood on muidugi kõik väga kummalised,” lisas Sillari.

Eesti Raudtee arendusdirektor Raivo Vare lausus, et “tema mõjuvõim, sealhulgas Eestis, on nüüd veelgi kasvanud. Ühest küljest on selle tinginud temaga seostatava äritegevuse laienemine ning teisalt ka muutunud ärikeskkond. See on äri tegelikkus.”

Vene ja Soome kodanik, kes elab Šveitsis

Alates 1990. aastate algusest elas Gennadi Timtšenko üle 10 aasta valdavalt Soomes, kus ta sai ka Soome kodakondseks. Seda osaliselt tänu kohaliku tenniseelu aktiivsele toetamisele. Alates 2002. aastast elab ta koos perega Šveitsis Genfi äärelinnas maalilise Lemani ehk Genfi järve kaldal. Talle kuulub seal ligi hektari suurune maatükk, kuhu on ehitatud kolm hoonet. Krundil asub ka maa-alune rajatis, mis võtab enda alla ligi 370 ruutmeetrit. Kalju sisse on rajatud tenniseväljak. Genfi kantoni maaregistri andmeil on kinnistu hinnaks 18,4 miljonit Šveitsi franki (ligi 186 miljonit krooni).

Ajakirjanikega Timtšenko ei suhtle. 2004. aastal õnnestus ühel Šveitsi ajakirjanikul ta korraks siiski telefonile saada. “Minu äri läheb hästi, kuid magnaadiks on mind palju nimetada. Pealegi olen ma ärist välja astumas,” väitis Timtšenko ja lõpetas kõne põhjendusega, et tal “kõrbeb köögis pasta kohe põhja”.

Ta on Peterburis asutanud judoklubi Javara-Neva, mille aupresidendiks on Vladimir Putin.

Timtšenko tegevushaare ulatuvad gaasisõjast Saddam Husseinini

Detsembris 2005 lekkis ajakirjandusse paar kuud varem allkirjastatud ukrainakeelne dokument, mis avab kahe riigi vahel puhkenud gaasisõja tagamaid. Selles väidetakse, et gaasi hinna jõuline tõstmine on otseselt seotud ühest küljest Gazpromi raske majandusliku olukorraga, teisalt aga Kremlile lähedase ärirühmituse sooviga gaasisõja abil ettevõtte aktsia hinda alla lüüa, et neid seejärel hulgi kokku osta. Nimetatud rühmituse ühe juhtfiguurina mainitakse Genfis elavat Gennadi Timtšenkot, kellel koos äripartneritega olevat aktsiate kokkuostmiseks ootel 35 miljardit dollarit vaba raha.

Jukos ja Hodorkovski

Venemaa esioligarhide hulka arvatud Surgutneftegazi presidendi Vladimir Bogdanovi ja Gennadi Timtšenko teed ristusid 1990. aastate keskel, mil Kinexist sai Surguti nafta üks vedajaid. Mitmed Vene vaatlejad on viidanud kummalisele kokkusattumusele, et president Putini vaenukampaania Jukose ja selle juhi Hodorkovski vastu algas vahetult pärast seda, kui viimane olevat hakanud Surgutneftegazi aktsiate peale hammast ihuma. Sekkumise ühe vahendajana nähakse just Putinile lähedal seisvat Timtšenkot.

Kui Gazprom sattus mõni aeg tagasi raskustesse Jukose ühe peamise rahaallika Juganskneftegazi ülevõtmisega, kutsuti appi vahemehed eesotsas Gennadi Timtšenkoga. Kogu asi päädis 2005. aastal sellega, et Juganskneftegaz läks Gazpromiga tihedalt seotud Rosnefti kätte ning sealsed naftavood hakkasid liikuma Timtšenko kontrolli all tegutsevate Gunvori-nimeliste firmade kaudu.

“Nafta toiduainete vastu”

Kui Iraagi eksjuhti Saddam Husseini tabasid rahvusvahelised sanktsioonid, käivitati rahva elushoidmiseks ÜRO kontrolli all programm “Nafta toiduainete vastu”. Selle programmi varjus leidsid aset tehingud, mida ÜRO peasekretäri palvel asus uurima sõltumatu komisjon. Muu hulgas selgus, et ligi 3 miljonit tonni naftat müüdi kahe Küprosel registreeritud firma kaudu, mida juhtis Šveitsist Gennadi Timtšenko. Timtšenko firmad Gunvor International ja Gunvor Energy, mille eesotsas on ametlikult advokaadid, teenisid sel teel enam kui 100 miljonit dollarit. Komisjon pöördus järelepärimistega ka Moskva poole, kuid sealt tuli vastu üksnes süüdistusi võltsingutes.

Putini kassapidaja

Venemaa presidendivalimiste käigus 2004. aastal ütles üks kandidaate Ivan Rõbkin, et Gennadi Timtšenko ja Peterburi Rossija panga suurima aktsionäri Juri Kovaltšuki näol on tegu Vladimir Putini isiklike kassapidajatega. Olgu öeldud, et kuni 2001. aastani kuulus enam kui 20% Rossija panga aktsiatest Timtšenko juhitud firmale International Petroleum Products. Praegu kuulub panga aktsionäride hulka Timtšenkoga seotud Transoil. 2004. aastal läks 9% panga aktsiatest Severstaltransi kätte, kellega Timtšenko on tihedates koostöösidemetes.