Ravimiamet peab registreerima ka geneerilised ravimid ehk originaaliga võrreldes täpselt sama toimega, kuid odavamad ravimid. Haigekassal tuleks aga lõpetada kallite ravimite (loe: ravimifirmade) doteerimine, kompenseerides valikuvõimaluse korral üksnes odavamaid ravimeid. Kes soovib uhkeldada efektse firmalipikuga, maksku kõik ise kinni.

Paljud ravimid, mis on näidustatud kas või Euroopa Liidus, USAs ja Kanadas, pole leidnud meie ravimiameti heakskiitu. Ometi on geneerilised ravimid täpselt sama toimeaine ja mõjuga, ehkki on patendi järgi toodetud mujal kui originaalarstimi välja töötanud firmas.

Samuti võib geneerilise ravimi nimetus olla teistsugune. Et patendi omandamisele kulub vähem raha kui ravimi väljatöötamisele, ongi nn koopiaravimid kuni 10 korda odavamad. Samas mingit farmakoloogilist vahet pole, kui platseeboefekt välja arvata: mida kallim rohi, seda tõhusam ravitoime haige arvates on.

Ravimifirmad suunavad arste oma kallimaid ravimeid välja kirjutama. Teisalt võib puududa ka odavama variandi võimalus, aga see tuleb ravimiametil taastada. Kohati võib täheldada, et arstid määravad liiga palju rohtusid.

Juhtkirja üks autoritest käis lapsega mõnepäevase vahega, ühe ja sama haiguse pärast kaks korda erineval arstil. Üks kirjutas rohu, mille kohta teine ütles, et seda pole tarvis võtta, ja kirjutas hoopis omad medikamendid. Haigekassa kompenseeris kõigist 90% — ise tuli ka maksta üle 20 krooni rohu kohta –, kuid kõike ju vaja ei läinud. Farmakoloogias võib küll küllale liiga teha.

Kallite originaalravimite kasuks räägib nõukogudeaegsete tablettide, nt tsitramooni keelustamine. Viimane pidi tervisele suisa kahjulik olema. Ent geneerilised ravimid on sama toimeainega, seega ei saa kahjulikust toimest juttu olla.

Riiklik ravimiamet peab edasi tegutsema, et praakida välja tõepoolest sobimatu, aga tema otsused ei tohi olla kommertslikud.

Tagandatud dr Mardna on avaldanud arvamust, et haigekassa raha peaks minema ainult raviteenusele, mitte aga ravimitele. Kuna patsientide ja maksumaksja näol pole konkreetset survegruppi — on küll haigekassa, aga tema renomee on samuti kannatada saanud, eriti arstide silmis –, siis ei käi rahaga priiskamine justkui kellegi rahakoti pihta.

Tohtrid teinekord manitsevad: meid on kolm — arst, haige ja haigus. Kui haige hoiab arsti poole, on meid kaks ja me võidame haiguse. Kelle poolt peab haige olema tänapäeval, kui pidevalt nappiv ravikindlustuse raha ähvardab kuluda ravimifirmade kasumiks?