See hirmus paha eraomanik

Kunagi aastaid tagasi, turumajanduse taasavastamise aegadel trehvasin kokku ühe uuendusmeelse firma (ei mäletagi, oli see siis kooperatiiv või ühis- või rahvaettevõte) juhiga, kes oli tol hetkel üsna nukras tujus. Ütles ta mulle umbes nii, et pane tähele — on praegu ja on ka 10–15 aasta pärast Eestimaal väga palju inimesi, kes eestlast näevad ainult rahvariided seljas maad tõngumas. Ning kogu selle krempli peab kinni maksma riik.

Kümme aastat on möödas, varsti saab viisteist ja mehe sõnad kehtivad. Olgugi et oleme idee poolest juba pikka aega kapitalismis, jätkub ikka süle ja seljaga neid, kelle jaoks eraomandus ja -omanik on üks õudsamaid asju maailmas.

Loodukaitsjate lobi tõttu süvasadamast ilma jäänud Kihelkonna vald Saaremaal otsustas oma majakad müüki panna. Kunagi selsamal hallil taassünni ajal sõitsin koos veeteede ameti kohalike tegelastega neidsamu rajatisi pidi. Pigem jätsid need varemete mulje. Enamik neist ei täida oma kunagist n-ö sihtotstarbelist rolli tänini.

Ent ometi läks lärm lahti. Kohalikuks Pisa torniks kutsutud viltuse Kiipsaare majaka müüki kukkusid taas loodusesõbrad vaenama. Stiilis, et looduskaunis kohas asuva tulepaagi müümine eraisikule tähendab majaka hävingut ja meri sööb niikuinii selle alt pinnase ära jne. Hakati koguni ise raha koguma, et tuletorn mingite ärimeeste kätte ei satuks.

Majakas on müüdud ja just erakätte. Aga kui mõelda, et kui ka loodusesõbrad oleksid saanud oma kogutud 10 000 kroonist natukenegi ostuhinnale lähedasema summa… äkki tervegi summa, mis siis muutunud oleks? Kui üks argument on see, et meri ajapikku varsti majaka jalult pühib, siis… kes seda tulemuslikumalt vältida saab? Kas ideeline õhkaja või inimene, kes selleks ka midagi reaalselt teha suudab?

Aga olgu siis peale. Teen saarlastele üleskutse — tulge kõik ära mandrile, las see maalapp jääb siis viktorkingissepalike eraomanduse vaenajate kätte ja umbes paari-nelja-viie aasta pärast näeme, mis tast järele jäänud on.