Kirjutades raamatut “Töötaja lahkumine”, jõudsime mitme personalijuhiga rääkides tõsiasjani, et nad siiski püüavad tööle värbamisel jälgida, kas see inimtüüp üldse sobib sellele ametikohale. Tänu sellele ei tule ka nii palju töölt vabastamisi.

Poemüüjad on üks paremaid näiteid sellest, kuidas inimesi püütakse sobitada just sellesse osakonda, mille õhustikku nad ka nad ise oma olemuselt peegeldavad.

Nii teeb Tallinna Kaubamaja personalijuht Malle Annuka enne inimese värbamist alati selgeks, keda täpselt otsitakse. Kliendi usalduse võitmiseks peaks sportlikku tüüpi teenindaja müüma spordikaupu ja perenaiselik tüüp kodukaupu.

ASi Tref personali- ja haldusjuht Liia Kurg vaatab esmamulje põhjal samuti, kas inimene ametisse ka olemuselt sobib. Näiteks koristaja puhul jälgib ta, et too oleks puhtalt riides, ei oleks ülearuseid kilosid, sest muidu võib kummardamisel raskusi tekkida.

Üks personalijuht tõi sobimatuse näiteks sekretäri ametikoha. Kui uus tüdruk ei saa nädalate möödudes kollektiiviga kontakti, on mõistlik korraldada pidu ja vaadata, kas ta vabas õhkkonnas suudab kolleegidega suhelda. Kui ta ka siis ei kohandu, tuleb töösuhe lõpetada. Selline üritus võib teinekord imet teha ja inimene osutub väga heaks töötajaks.