Soome firma HK Ruokatalo investeeringud Baltimaadesse said alguse 1998. aasta juulis just Rakvere Lihakombinaadi (RLK) ostuga, mis tänaseks maksab kuni 27% emaettevõtte väärtusest. 2001. aasta augustis lisandus Ruokatalo portfelli veel ka linnuliha töötleja Tallegg. HK Ruokatalo Balti piirkonna juhi Ilkka Häyhä sõnul oli viieaastane investeering RLKsse kahtlemata kasulik — firma on korralikult kasumis ning juhtimisse pole olnud vaja sekkuda.

“Idee on selles, et kohalik juhtkond teab paremini, kus suunas peaks firma liikuma ja mida selleks ette võtta. Seni on Rakvere teinud väga head tööd,” on Häyhä RLKga rahul, kuid sellega soomlaste plaanid ei piirdu. Viie aasta pärast loodetakse RLKd näha Baltimaade turuliidrina: “Tegelikult on Rakvere juba praegu Balti suurim lihatööstus. Loodame, et viie aasta pärast on Rakvere turuosa Baltimaades 30%.”

Kui palju sellise turuosa saavutamine veel investeeringuid nõuab, seda Häyhä avaldama ei nõustu. Naeratab vaid kelmikalt, öeldes, Ruokatalol on plaanid küll olemas, aga ta ei saa neist rääkida: “Ärisaladus! Praegu me oleme juba 15 miljonit eurot sinna investeerinud, aga kindlasti tuleb veel investeerida uutesse tehnoloogiatesse, turundusse ja logistikasse. Turusüsteem ja tarbimisharjumused on viimase viie aasta jooksul palju muutunud ja muutuvad kindlasti veelgi.”

“Omanikuvahetus tähendas 180kraadist suunamuutust. Esimese asjana ütlesid soomlased, et nad ei ole tulnud kui finantsinvestorid, vaid kui oma grupi laiendajad. Aktsiatehing sõlmiti kaks nädalat pärast rubla kukkumist, läbirääkimised olid selleks ajaks käinud umbes aasta,” meenutab RLK tänane ostujuht Indrek Lekko, kes on firmas töötanud juba 14 aastat.

“HK tulekuga tekkis kindlustunne,” lisab Lekko, viidates, et Ruokatalo ja RLK tegevussuunad ja valdkonnad on samad — mõlemad on suured seakasvatajad ning lihatööstused. “Inimeste jaoks toimus muutus pigem emotsionaalsel tasandil, kardeti, et Eesti lihatööstuse au ja uhkus müüdi maha ja nüüd tulevad müügile ainult soomlaste vorstid, aga eestlastele soomlaste vorstid reeglina ei maitse. See oli loomulikult jama, meie toodame ikka eestlaste maitse järgi.”

RLKs juhtkonna hinnangul on suuremad muutused toimunud aga hoopis viimase kolme, mitte viie aasta jooksul: “Toodangu maht on peaaegu kahekordistunud; seinu, aknaid, uksi on ehitatud, tehtud, ostetud. Suuremaid apsakaid pole olnud, kuigi Kerge-sarjast ootasime rohkem. Samas läks kogu viiluline asi alguses üllatavalt hästi. Algus oli küll hästi võimas,” muheleb RLK juhatuse esimees Olle Horm, kes ka ise sööb põhiliselt RLK lihatooteid. “Kui keegi ei näe, siis ma teinekord võtan kellegi teise oma ka.”

Tänaseks annavad 75% ettevõtte käibest tooted, mis on turule tulnud just viimase viie aasta jooksul. Suureks erandiks on tegijate enda sõnul vaid Rakvere viiner, mis on tootmises olnud juba 13 aastat. “Rakvere viiner on olnud fenomen,” nendib Lekko, kelle sõnul on klassikaliselt ühe toote elutsükkel sünnist surmani tavaliselt viis aastat. “Kui Rakvere viineriliin 1990. aasta augustis avati, siis oli viiner defitsiitkaup. Üsna kiiresti hakkas rahva seas levima ütlus, et oskavad tootmise käima küll panna, aga kinnipaneku nupp on kadunud.”

Kindlasti muudab RLK tegevust liitumine Euroopa Liiduga, mis Hormi sõnul annab lootust minna oma toodanguga ka Euroopa turule, samas näevad nii Horm kui Häyhä veel ühe võimaliku muutusena toodangu sortimendi vähenemist. Praegu teeb RLK Eesti pisikese turu jaoks nende hinnangul natuke liiga palju erinevaid tooteid. Hormi sõnul viib paljude eri pakendite kasutamine efektiivsust alla, Häyhä hinnangul jääb lihatoodete sortiment ka tulevikus üsna laiaks, kuid kindlasti on viie aasta pärast erinevate pakendite arv väiksem.