Surmapelglik Tartu

Stamp kõlab, et igal linnal on oma nägu. Püsivat nägu vaevalt eksisteerib, kuid mõni näoilme kipub korduma. Tartu näol olen viimasel ajal märganud vilksamas surmapelguse grimassi.

Raekoja platsilt läheb üle Emajõe Kaarsild. See on meeldejääva siluetiga, sammastel kaarest koosnev raudbetoonehitis. Tartu kõrgemate õppeasutuste esmakursuslastel on kombeks vähemalt korra elus kaarest üle käia.

Paari nädala eest märkasin tänapäeva-traditsiooniga pühitsetud Kaarsillal mõnitavat kirja: ?Betoonsild?. Mitte suvalist gräfitisolki, vaid korraliku ?ablooni järgi silla mõlemasse otsa tembeldatud sõna.

Kaarsilla vaenamise põhjus on samal kohal asunud ning sõjas purustatud Kivisild, mida enamik tartlasi tunneb vaid fotode järgi. Ma ei saa aru, miks on Tartu linna kodulehel pikk piltidega tekst Kivisilla kohta. Samas ei anna otsingumootor Kaarsilla, teise nimega jalakäijate silla kohta vastust. Ka on linnavalitsus lubanud rahastada Kivisillale pühendatud turismiinfostendi paigaldamist Kaarsilla juurde.

Surmapelgus, mis muud. Püüd hoida elus, vähemalt ideena, juba pool sajandit surnud Kivisilda. Kahjuks pole see ainus asjatu surmapelguse märk Tartus. Teine näide on häda kalmistutega.

Tartule lähim kalmistu, kus lahedalt ruumi, asub Tuigol. Tuigosse on linnast peaaegu 20 kilomeetrit, kusjuures bussiga minnes tuleb kolm kilomeetrit jala käia. Absurd. Pigem siis juba põletusmatus. Krematoorium on Tartus olemas, kuid urnimatuste ala hakkab linna asutuse Kalmistu andmetel täis saama.

Tartu tuleva aasta eelarve projektis on ette nähtud 117 000 krooni uue urnimatuste platsi projekteerimiseks. Aga mis saab nendest surnutest, kes tuhastamist ei tahtnud ? Tuigole? Ei kõla hästi. Ega surnuid linnast eemale kupatades surma eemal hoia.

Pigem peaks surnud Kivisilla rahastamise ära lõpetama ning uue, linnalähedase surnuaia rajamise päevakorda võtma.