Taimekaitsevahendid — kasutada või mitte
Siia kuuluvad erineva päritoluga ained nagu toidutaimedele omased solaniin või nitritioon, aga ka keskkonnast pärit inimtekkelised dioksiinid ja raskemetallid või sünteetilised asotoiduvärvid. Samas rühmas on ka taimekaitsevahendite ehk pestitsiidide jäägid, mida tuleb otsida ennekõike taimsest toidust.
Vana aja pestitsiidid
Taimel on kasvamisel hulk vaenlasi, millest osa vastu on taimed arendanud ise välja kaitsesüsteemi. Hästi toimib see metsikute taimede korral. Toiduks kasvatatavad kultuurtaimed aga vajavad saagirikkaks eluks inimese poolt lisakaitset nii putukate kui mikroseente, nii näriliste kui ka umbrohtude vastu. Pestitsiide kasutati põllunduses juba ammustel aegadel. Nii olid juba Vanas Hiinas tuntud väävlisuits ja arseenik, lähematel aegadel levisid põllunduses tubakaleht (nikotiin) ja strühniinipuu seemned.
Ülemöödunud sajandil hakati kahjurputukaid tõrjuma taimset päritolu rotenooni ja püreetrumiga, samuti selliste anorgaaniliste materjalidega, nagu bordoo segu ja pariisi roheline. Enamik nendest toimeainetest ei jäta taimedesse tervistkahjustavaid jääke.
Hoopis teine lugu on sünteetiliste taimekaitsevahenditega, millest esimeseks ja ilmselt seni kõige (kuri)kuulsamaks oli kahjurputukate tõrjeks mõeldud insektitsiid diklorodifenüülkloroetaan (DDT). DDT ilmus turule 1939. aastal, selle insektitsiidse toime avastaja Paul Müller sai 1949. aastal Nobeli meditsiinipreemia.
Algul oldi üpris kindlad, et nii DDT kui ka sellele järgnenud teised halogeenitud ühendid on mürgised vaid putukatele, ülejäänud loodusele aga täiesti ohutud. Selle arvamuse toel kasvas suhteliselt odavate sünteetiliste taimekaitsevahendite tootmine ja muidugi ka kasutamine plahvatuslikult umbes 1980. aastani. Tol ajal aga jättis pestitsiidide ja nende laguproduktide kahjuliku mõju uurimine tugevasti soovida, mistõttu neid kasutati tohututes kogustes, lohakalt ja kõikjal, kus see vähegi mõeldav oli.
Polnud õiget arusaamist nende ainete kuhjumisest mullas, veekogudes ega ka nende ebamõistlikust kasutamisest põhjustatud resistentsusest.
Põldudelt välja uhutud pestitsiidide jäägid jõuavad jõgedesse, järvedesse ja meredesse, kust need toiduahelat pidi liiguvad järjest kõrgemale — vetikatest ja mikroorganismidest kaladesse, lindudesse ja imetajatesse, ladestudes nende erinevates kudedes.
Teadus areneb
Tänapäeval on lugu mõnevõrra teisiti. Paljude esimeste sünteetiliste pestitsiidide, sh DDT kasutamine on keelatud. Aru on saadud sellestki, millise suure võimaliku ohu allikaga kogu loodusele, sealhulgas inimesele, on tegemist.
Tänapäeva pestitsiidid on erineva keemilise ehitusega ning seetõttu ka erineva püsivuse, ladestumisvõime, toimemehhanismide ja mürgisusega orgaanilised ühendid. Tänu teaduse arengule on välja töötatud
meetodid iga toimeaine vastavate riskide hindamiseks erinevatele organismidele ning uue aine turulelubamisele või mittelubamisele eelneb riski ja kasu suhte põhjalik väljaselgitamine.
Teadustulemuste najal on oluliselt arenenud ka pestitsiidide kasutamise tehnoloogiad (minimaalsed võimalikud kogused, optimaalsed kasutusvormid ja -ajad ning ooteajad, mille jooksul mürk piisavalt laguneb). Erineval tasemel toksikoloogiliste katsete abil on välja selgitatud üle tuhande pestitsiidi toimeaine maksimaalsed kogused ehk piirnormid, mida taimne toiduaine ja sellest valmistatud toode kasutamise hetkel võib sisaldada.
Samuti on välja arvestatud toote kogus, mida inimene võib süüa ööpäeva jooksul ilma, et tekiks mingeid ebasoovitavaid tervisenähtusid kogu pika eluaja jooksul.
Ohutusvaru ja mõistlik tarbimine
Piirnormid arvestavad ka riskigruppidega, kelleks on ennekõike imikud, lapsed ja taimetoitlased. Vastavad arvud on saadud pikaajaliste loomkatsete tulemusena mitme eri loomaliigi isenditega ja küllaltki suure ohutusvaruga.
Aktiivses kasutuses on sellest tohutust hulgast toimeainetest umbes kakssada.
Eestis uuritakse pestitsiidide jääkide sisaldust pisteliselt umbes 30 toiduaines, kusjuures eriline tähelepanu on pööratud kodumaisele ja nn kolmandate riikide toodangule. Veterinaar- ja toiduameti andmeil oli 2008. aastal vaid ühes protsendis proovidest pestitsiidide sisalduse piirnorm ületatud. Eesti tooteid nende hulgas ei olnud. Mõnevõrra kõrgem jääkide sisaldus mingis viljas ei tähenda tõeliselt ohtlikku olukorda — tõenäoliselt on veel olemas piisav ohutusvaru.
Reaalse mürgistuse saamiseks peaksime mingit toimeainet üle piirnormi sisaldavat õuna või apelsini sööma ebanormaalselt suures koguses, pidevalt ja pika aja.
