Teadlastel lootus geeniprojekt üles sulatada

 (4)
Eesti geenivaramu laborihoone
ETA FOTO

Nüüdisaja pioneerid, biotehnoloogid ootavad selle aasta jaanipäeva hinge kinni pidades. Nimelt selleks ajaks peaks selguma, kas Eesti riik asub varjusurma vajunud geeniprojektile elu sisse puhuma.

Kas Eesti saab kuulsaks riigina, kus kirjutatakse tahvlile näiteks AIDSi ravimi valem, või tunnistame, et siin pole võimalik innovatsiooniga tegeleda? Kas biotehnoloogia saab Eestis jalad alla või pühivad viimasedki geeniteadlased kodumaa tolmu jalgelt?

Sisuliselt sellised ongi valikud, mida hakkab arutama sotsiaalministeeriumi kokku kutsutud komisjon, kelle töö on anda jaanipäevaks soovitus või loobumiskiri 120 miljonile kroonile ja ühes sellega elu- või surmasüst geeniprojektile. Riigi rahaeraldus võimaldaks koguda praegusele 10 000 geeniproovile juurde veel 90 000 proovi. Geenipank saja tuhande doonori andmetega võiks meelitada uksele koputama juba tõeliseid ravimihiide.

Et valikud on dramaatiliselt must-valged, räägivad inimesed, kes ise geeniprojekti usuvad.

“Geeniprojekti põhieesmärk on tekitada Eestis biotehnoloogia kui majandusharu,” põrutab projekti visionäär, Eesti Geenivaramu juhatuse liige Andres Metspalu veendumusega ja lisab, et biotehnoloogia on Eestile suur tulevikuvõimalus. “Muidu ma ei tuleks hommikul kodust väljagi.”

Geeniprojekti rahaline kasu ähmane

Samas ei julge ükski geeniprojekti eest võitleja öelda täna välja numbrit, millist rahalist kasu võiks geeniprojekt tulevikus tuua.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi andmeil tegutseb Eestis praegu 32 ettevõtet, mille tegevusvaldkond on biotehnoloogia ning kus kokku töötab üle 150 inimese. Nende firmade kogukäive on umbes 100 miljonit krooni. Eesti biotehnoloogiasektori juhtivate ettevõtete käive on viimastel aastatel kasvanud keskmiselt 15 protsenti aastas. Geeniprojekt peaks seda kasvutempot oluliselt kiirendama, kui palju, ei oska keegi öelda.

Küll aga oskavad projekti uskujad välja tuua võimaliku kahju.

“Kui me ei suuda ära kasutada seda inimpotentsiaali, mida me oleme kümne aasta jooksul loonud ja mille loomiseks oleme palju raha kulutanud, siis lahkub see potentsiaal Eestist ja tegu oleks otsese majandusliku kahjuga,” põhjendab majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar oma elektronkirjas. “Geenivaramu loob ka soodsa pinnase Eesti kliinilise meditsiini ja farmakogeneetika arengule,” lisab Savisaar.

Ent siiski kõik ei usu geeniprojekti imelisse tulevikku. Aasta tagasi Eesti Geenivaramuga koostöö lõpetanud ASi EGeen juhataja Kalev Kask esindab pessimistide leeri, kelle hinnangul ei ole riigil mõtet maksumaksja raha geeniprojekti uputada. “Geenivaramu seni kogutud andmed pole rahvusvahelisele biotehnoloogia- ja farmaatsiatööstusele turustatavad, nad ei taha ebakvaliteetseid andmeid oma uurimistööks,” põhjendab Kask.

Poliitikud saavad end esile tõsta

Mitme kõrvalseisja hinnangul püüab Edgar Savisaar geeniprojekti eestvõitlejana hoopis lõigata poliitilist profiiti. Geenivaramu turgutamine annab talle võimaluse taguda vastu rinda, et tema edendab teadust ja muudab geeniprojekti kui äriprojekti tõeliseks teadusprojektiks. Ei tasu ka unustada, et geenivaramu taaskäivitudes on ilmselt vaja suurendada juhatuse liikmete arvu ja seega saab suurprojekti etteotsa tuua oma leeri kuuluvaid inimesi.

Osalemine Eesti Geenivaramu juhtorganites on rahaliselt kaunis tulus. Kui valitsus eraldab geenivaramule neljaks aastaks 120 miljonit krooni, hakkavad juhatuse liikmed eelarve kohaselt saama 51 000 krooni kuus ning nõukogu liikmed ligi 2800 krooni kuus. Eesti Geenivaramut juhivad praegu kaks juhatuse liiget. Üheksaliikmelise nõukogu üks liige on Edgar Savisaare abikaasa Vilja.

Viimase aasta jooksul pole Eesti Geenivaramusse laekunud veretilkagi. Ja selge on see, et mida kauem geenivaramu vireleb, seda enam kulub selle käimalükkamiseks energiat ja raha. “Kui tekib raha saamise kindlus, suudame andmekogumise taaskäivitada kolme kuuga,” lubab Eesti Geenivaramu juhatuse liige Koit Kikas.

Geenivaramu nõukogu esimehe kohusetäitja, Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Richard Villemsi sõnul ei tähenda üheaastane seisak andmekogumises midagi hullu. “Me ei ole kaotanud oluliselt tempos, sest teised riigid alustasid oma geeniprojektiga meist tunduvalt hiljem,” lausub Villems.

Loe veel

Sotsiaalministeeriumi töörühmal tuleb hakata vaagima keerulisi stsenaariume: geenivaramu jätkab eraldi sihtasutusena, geenivaramust moodustatakse Tartu Ülikooli uurimisasutus või Eesti Teaduste Akadeemia allasutus, geenivaramu liidetakse Eesti biokeskusega või tervisearenduse instituudiga. Ja kõige olulisem küsimus — kas geeniprojekt üldse jätkub.

Eraraha ikaldus geenipõllul Geeniprojektile eraraha, sealhulgas ka Eesti tuntud ärimeeste investeeringuid vahendanud ASi EGeen ja sihtasutuse Eesti Geenivaramu tüli päädis 2004. aasta lõpus koostöö lõppemisega.

Eesti Geenivaramu süüdistab peamiselt jänkidest investoreid koondavat EGeeni, et see ei suutnud lepingukohaselt geeniprojekti rahastada. EGeen pareerib vastuväitega, et geenivaramu kogutud geenidoonorite andmed on ebakvaliteetsed ja neid pole võimalik uuringutes kasutada.

Kahe endise lepingupoole vastuolu põhjus peitub erinevas lähenemises geeniprojekti. Geenivaramu eesmärk on koguda andmeid rahvastikupõhiselt ehk koguda võimalikult palju proove. EGeeni huvi oli koguda andmeid haiguspõhiselt, sest üksikute haigusgruppide andmed saab kiiremini kätte ning nii on võimalik ärihuvi rahuldada.

Eesti Geenivaramu endine juht Krista Kruuv meenutab, et tegelikult nägi esialgne strateegia ette viia pilootprojekt läbi ehk koguda 100 000 doonori andmed riigi rahaga ning alles seejärel kaasata projekti erakapital. “Tollane valitsus lükkas sellise stsenaariumi tagasi, sest riigil polnud raha,” lisab Kruuv.

2001. aasta, mil geenivaramu loodi, oli Eesti riigile majanduslikult kaunis raske. Et andmete kogumine võimalikult kiiresti käivitada, haarati erainvestorite järele. Loodi Eesti Geenivaramu tütarfirma, rahastamisega tegelev AS EGeen.

Kuna Euroopast on riskikapitali raskem leida, pöörati pilgud Ameerika poole ning geeniprojekti rahastamisega palgati tegelema investeerimisfirma Lõhmus, Haavel ja Viisemann. USAst leiti ka “meie mees Havannas”, kes tunneb olusid ja ärimehi — Stanfordi ülikoolis vanemteadurina töötav Kalev Kask, kes elanud välismaal üle kümne aasta. Delaware’i osariigis registreeriti erainvestoreid koondav EGeen International Corporation (EGI).

EGI tegi esimese, 35,8 miljoni kroonise rahasüsti geeniprojekti 2002. aasta kevadel. Investeering tuli peamiselt kahest rahvusvahelisest riskikapitalifondist, oma raha riskisid geeniärisse paigutada aga ka kaks Ameerika eraisikut ning 15 Eesti tuntud ettevõtjat. Rain Lõhmuse, Neinar Seli, Heldur Meeritsa, Urmas Sõõrumaa ja teiste Eesti ärimeeste kogupanus on tänaseks kahanenud tublisti alla kümne protsendi, sest aktsiaemissioonide teel on firma aktsiakapitali korduvalt suurendatud.

Aasta hiljem konverteeriti EGI dollarilaenud EGeeni aktsiateks, EGeen läks sisuliselt EGI omandusse ja EGI juhiks saanud Kalev Kask hakkas geenivaramule järjest jõulisemalt peale suruma tahet koguda eelkõige haiguspõhiseid andmeid. Vastasseis viis selleni, et Eesti Geenivaramu ja EGeeni teed läksid lõplikult lahku 2004. aasta lõpus. Mitmed projekti juures seisnud isikud avaldavad nüüd kahtlust, et Kask võis Eesti geeniprojektile USA rahastajate leidmisel peamise müügiargumendina kasutada just haiguspõhiste andmete kogumist.

Kolmeaastase koostöö jooksul sai Eesti Geenivaramu erainvestoreilt kokku 67 miljonit krooni. Selle raha eest ehitati üles geeniandmete kogumise süsteem ning ligi 300 perearsti jõudsid koguda 10 300 vabatahtlikult doonorilt 50 milliliitrit verd ning täita iga doonori kohta kuni 300 küsimusest koosneva tervisekaardi.

Sihtasutus Eesti Geenivaramu

Juhatus

• Koit Kikas

• Andres Metspalu

Nõukogu

TA poolt

• Richard Villems, esimehe kt

• Ain-Elmar Kaasik

• Mart Saarma

Riigikogu poolt

• Koit Prants

• Vilja Savisaar

• Jüri Martin

valitsuse poolt

• Urmo Kööbi

• Ants Prümmel, on esitanud tagasiastumispalve

• Peeter Saks, on esitanud tagasiastumispalve