Teadlik ja tervislik toitumine algab suhtumisest iseendasse
Seega võib vaid sõbra või dieediartikli soovitustele tuginedes oma igapäevase menüü lihtsustamine tervislikuks või ebatervislikuks juhtida meid eemale soovitud tulemustest, meelitades sööjat tasakaalustatud toitumise põhimõtetest hoopis kaugemale.
Süües mõtle kaasa
Infomüras orienteerumata, kipuvad sööjad pidama tervislikuks toitumiseks mõne tervislikuks tembeldatud toiduaine arutut õgimist. Tegelikkuses saab tervislik või ebatervislik olla siiski vaid toitumine kui terviklik, hommikusöögist õhtusöögini ja esmaspäevast pühapäevani mõtestatud tegevus.
Tervislik ja teadlik toitumine algab inimese üldisest elustiilist ja suhtumisest iseendasse. Tunneme ennast hästi siis, kui meie toitumise personaalsed tavad ja harjumused on kooskõlas meie liikumisharjumuste ja elurütmiga.
Tasakaalustamata toitumisele ja vähesele kehalisele koormusele lisaks kuuluvad erinevate haiguste riskifaktorite alla ka näiteks alkohol, suitsetamine, stress ja keskkonnast tingitud kahjulikud mõjud, millega peab iga tarbija samuti arvestama.
Toitumisel tervikuna on mängida oluline roll haiguste ennetamisel ja hea enesetunde ning organismi vastupidavuse saavutamisel. Liigselt täis või tühja kõhuga pole kunagi hea olla, samuti häirib igapäevaseid askeldusi valest toitumisest tingitud valutav või puhitav kõht. Need on asjad, mida märkame oma tervise juures kohe.
Teadlik toitumine ennetab haigusi
Toitumisega seotud või tasakaalustamata toitumisest alguse saanud raskemad haigused annavad üldjuhul endast märku aga alles siis, kui nende ravimise võimalikkus on muutunud küsitavaks või lausa võimatuks.
Rasvade ja soola rohket tarbimist seostatakse võimalike südame-veresoonkonna haigustega, vähest kaltsiumi ja D-vitamiini tarbimist luude hõrenemisega, ülekaalu aga diabeedi tekkega.
Enamikku «sisse söödud» haigustest saab ennetada või leevendada teadliku ja tasakaalustatud toitumisega, mille põhimõtted ja arusaamad peavad juurduma juba lapsepõlves.
Populistlik kirjandus kipub toitumise põhimõtteid liigselt lihtsustama. Lähenemisi n-ö õigele toitumisele pakutakse mitmeid: sööge ainult taimeoitu; teatud toiduaineid ei tohiks koos süüa; lähtuge toitumisel happe-leelise tasakaalust või toiduaine glükeemilisest indeksist; toitumisel on oluline järgida soovitusi veregrupi põhjal; toit peaks olema võimalikult valgurikas...
Traditsiooniline toitumisõpetus ning soovitused põhinevad aga teaduslikel uuringutel. Kuna Eestis kohapeal põhjalike uuringute teostamiseks võimalusi napib, lähtuvad meie teadlased toitumissoovituste andmisel eelkõige meile nii geograafiliselt kui ka kultuuriliselt lähedaste maade kogemustest.
Soovituste sõnastamisel lähtutakse alati meie rahva ja kultuuri eripärast ning inimeste eelistustest ja traditsioonidest. Lisaks keskmiste põhjal üldistatud toitumissoovitustele koostatakse soovitusi ka neile, kel on vanusest, haiguslikust või mõnest muust seisundist lähtuvaid erivajadusi: näiteks eakad, rasedad, diabeetikud või iga päev suure füüsilise koormusega kokku puutuvad inimesed.
Ka näksimine on söömine
Millele pöörata tähelepanu, soovides kriitilise pilguga üle vaadata oma toidulauda?
Esiteks tuleb söögiga saada energiat samaväärselt sellega, palju vajab meie organism seda ainevahetuseks ja kehaliseks ning vaimseks tegevuseks – süüa tuleb vastavalt individuaalsetele vajadustele.
Inimeste eluviis näitab tendentsi liikumise vähenemisele. Ühest küljest toob see endaga kaasa vajaduse vähendada ka söödava toidu hulka ja toidus sisalduva energia kogust. Teisest küljest tekib aga istuva eluviisiga inimestel oht ajaviitekõrvase näksimisega (näiteks teleka ees, kinos või arvuti taga) toidukogust hoopis suurendada.
Teiseks on oluline teadvustada, et tarbitav toit oleks tasakaalustatud. Peamisi toitaineid (ära aja segi toiduainetega!) – meie organismile energiat andvaid valke, rasvu ja süsivesikuid – peame tarbima omavahel õiges vahekorras.
Terves maailmas on saamas problee¬miks rasvade (sh küllastunud ja trans-rasvhapete) ning vähemsoovitatavate süsivesikute (nagu sahharoos) liigne tarbimine. Rasva-ja suhkrurikaste, aga ka liigse soolasisaldusega toitude tarbimist tuleks vähendada või isegi vältida.
Nädala kokkuvõttes võiksid valgud anda päevasest energiakogusest soovitatavalt 10–15%, rasvad 25–30% ning süsivesikud 55–60%. Küllastunud rasvhapped, mida leidub peamiselt loomsetes rasvades, ei tohiks aga anda koguenergiast rohkem kui 10%.
