Mesi on õienektar, mille 1 kg saamiseks tuleb mesilindudel külastada u 10 miljonit õit ning milles oleva sahharoosi nad ensüümide abil glükoosiks ja fruktoosiks muudavad. Tänu sellisele eeltöötlusele omastab organism mett vaevata. Et mesi on täistoiduga sarnaselt keerulise koostisega, ei hüppa ka veresuhkur tema tarvitamisel nõnda järsult üles ega kuku seejärel lopsti alla kui rafineeritud suhkru puhul. Nii palju peab aga teadma, et kui seda suurepärast looduslikku energiaallikat kuumutada üle 60–70 C, kaovad tema tervislikud omadused, laguneb struktuur ja hävivad ensüümid. Viimaseid aga peetakse pika ea saladuseks.

Suhkru tööstuslikuks tootmiseks pressitakse või ekstraheeritakse peenestatud suhkruroost või -peedist kõigepealt mahl, mis seejärel kustutamata lubjaga puhastatakse ja korduvalt filtreeritakse. Saadud vedelik, milles sahharoosi kuni 20%, aurutatakse siirupitaoliseks ning muudetakse väävlishappe kaasabil massiks, milles on sahharoosi u 85%. Vahepeal pleegitatakse pruuni värvi toorsuhkrut vääveldioksiidiga, puhastatakse süsihappegaasi või fosforhappega, tsentrifuugitakse, töödeldakse vaakumiga ja kuivatatakse ning saadaksegi valge kristalne magus toiduaine — rafineeritud peensuhkur sahharoosisisaldusega üle 99%.

Täistoor-roosuhkur. Seda “elusat” ja rafineerimata suhkrut valmistatakse äärmiselt lihtsalt: suhkruroost pressitakse välja mahl, mida keedetakse, et vesi välja aurustuks ning lõpuks kuumutatakse madalal temperatuuril teraliseks. Tänu sellele on melassilt pruuni värvuse saanud, aromaatses ja veidi niiskes magustajas alles vitamiinid, mineraalid ja muud toitained.

Toorsuhkur. See on suhkru tootmise vaheprodukt, mida pole rafineeritud, keemiliselt töödeldud-pleegitatud ega ka tagantjärele pruuniks värvitud. Kui täistoor-roosuhkur on kuivatatud ja seejärel jahvatatud suhkruroomahl, siis toor-roosuhkur on kristalliseeritud suhkruroomahl. Kõige tuntumad toorsuhkrud on kuldpruun, läikivate kristallide ja nõrga karamellimaitsega demerara, tumepruun ja tugeva melassimaitsega muscovado e barbados ning helepruun ja mahe turbinado.

Valge suhkur. Rafineeritud sahharoosil, mida peensuhkur tegelikult on, puudub igasugune toiteväärtus, sest lugematu puhastamise käigus on eemaldatud vitamiinid, mineraal-, kiud- ja muud organismile vajalikud ained, mis suhkruroo ja -peedi mahlas olemas.

Pruun suhkur. See pole muud, kui melassi või karamellisiirupiga pruuniks värvitud valge rafineeritud peensuhkur. Kes kahtleb, kas suhkur on looduslikult pruun või värvitud, puistaku kristallid vette.

Siirup. Suhkrusiirupi — lihtsa ja kontsentreeritud suhkrulahuse saamiseks pole vaja muud, kui lahustada suhkur kuumas vees. Ent tuntud on ka põnevamad vahtra-, kase-, datli-, viigimarja-, pirni- või odrasiirup, mida lisatakse suhkru või mee asemel nii soolastesse kui ka magusatesse roogadesse. Toiduainetööstus kasu-tab palju ka fruktoosi- ja glükoosi- või maisi-, kartuli-, nisu-, riisi- ja sorgotärklisest saadud siirupit, olgu karastusjookides, hommikusöögi helvestes, maiustustes vm.

Allikas: inimene.ee