Tervislik sibul

 (2)
Tervislik sibul
Foto: Andres Putting

Kes armastab sibulat, kes krimpsutab selle peale nina - igatahes on sibul väärtuslik toiduaine, mida lisaks toiduvalmistamisele kasutatakse meditsiinis. Esimesed kirjalikud teated sibulast Eesti aladel pärinevad 13. saj lõpust, mille järgi sibulaid koos teiste köögiviljadega olevat siinsetele „paganatele” müünud Saksa ordu.

Söögi- ehk harilik sibul on üks vanemaid kultuurtaimi, kelle metsikuid esivanemaid tarvitas inimene juba kiviajal. Kultuurtaimena hakati teda viljelema kõigepealt Kesk- ja Edela-Aasias umbes 5000–6000 aastat tagasi. Esialgsetelt viljelusaladelt levis sibul kõigepealt Egiptusesse ning sealt Vana-Kreeka ja Rooma riigi valdustesse. Roomlaste vallutusretkede tulemusena sai ta peagi laiemalt tuntuks ka mujal Euroopas.

Maailm ja Eesti

Tänapäeval on söögisibul majanduslikult väga tähtis köögivili, mida kasvatatakse kõikjal maailmas. Kogutoodangult on ta köögiviljadest tomati, peakapsaste ja porgandi järel neljandal kohal maailmas. Suuremad söögisibula tootjad on Hiina, India ja USA. Euroopas on suuremad sibulatootjad Hispaania, Madalmaad, Poola ja Itaalia. Sibula eksportijatest on maailma mastaabis esireas Hispaania, Madalmaad, India, Mehhiko, Türgi ja Poola.

Eestis on omaaegne suuremaviisiline äriotstarbeline sibulakasvatus käesolevaks ajaks peaaegu hääbunud ja elanikkonna sibulatarve kaetakse põhiliselt impordi arvelt. Endistviisi kasvatatakse meil söögisibulat aga pea igas koduaias.

Toiteväärtus

Sibul sisaldab rohkesti suhkruid (kuni 14%) ning inimorganismile vajalikke ja väärtuslikke mineraalaineid. Vitamiinidest leidub sibulas C-, B-grupi, PP- jt vitamiine, samuti karotiini. Pealsed sisaldavad C-vitamiini (25 — 50mg%) ja karotiini (kuni 6mg%) tunduvalt rohkem ning teisi vitamiine ja mineraalaineid enam-vähem samas koguses kui sibul. Hinnatud on nii sibulas kui pealsetes leiduvad sulfiidseid ühendeid sisaldavad eeterlikud õlid, mis suurendavad söögiisu ja soodustavad seedimist.

Tarvitamine

Toiduks tarvitatakse nii sibulat kui ka rohelisi lehti (pealseid). Sibulat tarvitatakse põhiliselt toitude maitsestamiseks ja lisandina mitmeti: toorelt, praetult, keedetult, marineeritult, kuivatatult jne. Pealseid kasutatakse peamiselt värskelt eelkõige salatite, aga ka teiste toitude valmistamisel.

Rahvameditsiinis kasutatakse söögisibulat väga mitmesuguste haiguste, nagu hingamisteede katarride, ateroskleroosi, kõrgvererõhutõve jpt terviserikete ning vaevuste profülaktikas ja ravimisel. Sibulas leiduvad antibiootilise toimega fütontsiidid mõjuvad hävitavalt mikroorganismidele.

Allikas: eestitoit.ee
Teksti koostanud aiandusteadlane ja -publitsist Leopold Meensalu