Toiduliit: täna on maailmas sööjaid rohkem kui toitu jagub
"Samas tõuseb jõudsalt just arenevate riikide elatustase, eriti Aasiamaades ja Indias hakatakse üha rohkem tarbima ning seejuures ka kõrgemalisandväärtusega tooteid. Tõsiasi on ka see, et loomse toidu tootmiseks läheb rohkem ressurssi kui taimse toidu tootmiseks ja mida rohkem me liha sööme, seda rohkem teravilja söödaks loomadele kulub. Näiteks 1 kg linnuliha tootmiseks on kulutused söödale 80 protsenti, sealihale 60 protsenti," sõnas Potisepp.
Toiduga varustatust peetakse üheks suuremaks väljakutseks. Rahvastiku arv kasvab kiiresti ja nii prognoositakse 2020.aastaks maailmas lihatarbimise kasvuks 32 protsenti ja piimatarbimise kasvuks 35 protsenti. FAO andmetel peab toidutootmine suurenema 2030.aastaks 40 protsenti ja 2050.aastaks 70 protsenti.
"Samas mõjutavad toidutootmist aga kliimamuutused (põuad,üleujutused, karmid talved Põhjamaades) ja ressursside piiratus (eelkõige siis vee- ja energiaressurss ning põllumajandusmaa, mille suurus on ka piiratud). Inimesed peavad hakkama konkureerima tulevikus oma kõhutäite nimel biokütusega, sest ka selle tootmiseks kasutatakse muuhulgas olulisel hulgal toorainet, millest muidu võiks tavatoitu valmistada -näiteks teraviljast 4,5 protsenti. Tootmise efektiivistamine ja investeeringute tegemine uusimatesse tehnoloogiatesse muutub tarneahela (tootja-töötleja-kaubandus-tarbija) igas lülis ülioluliseks!" sõnas Potisepp.
Arenevates riikides peab toidutootmine kasvama 100 protsenti
2050.aastaks prognoositakse FAO andmetel põllumajandustoodangu kasvuvajaduseks maailmas siis 70 protenti, arenenud riikides 23 protsentides ja arenevates riikides ligi 100 protsenti.
"Need on arvud, mis peaksid meid kõiki mõtlema panema. Ressursside piiratus on juba erinevates maades probleemiks ja muutub üha suuremaks. Põllumajandustoodangu kasvuks on üheks eelduseks põllumajandusmaade hulga suurendamine. See on veel praegu võimalik, sest maailmas on veel maad, mida kasutusele võtta (kaasa arvatud Eestis) - seda protsessi nimetatakse ka "maade haaramiseks". Kuid sellega kaasnevad omakorda probleemid - süsiniku emissioonid, erosioon ja siiski maade hulga piiratus. Seetõttu muutub veelgi olulisemaks teadlastega koostöö ning eelkõige saagikuse suurendamine. Kuid ka saagikust ei ole võimalik lõpmatuseni suurendada, näiteks lehma piimaandi ei saa siiski lõomatuseni suurendada. Teravilja puhul tuleb aretada konkreetsesse kliimasse enim sobivaid sorte (n. põua-, külma- või niiskusekindlaid) ja tõsta tootmise efektiivsust ning saagikust," lisas Potisepp.
"Mitmekümneid aastad tagasi on ju maailma tasandil sordiaretusega (eelkõige riisi- ja teraviljasortide aretusega) tegeletud ja jõutud ka minu teada üsna headele tulemustele. 60-ndateks aastateks oli tõstetud nii saagikust kui maailmas kogusaaki ning protsessi ennast nimetati roheliseks revolutsiooniks. Nüüd räägitakse juba uue rohelise revolutsiooni vajadusest," sõnas Potisepp.
Ka GMO-temaatika muutub üha enam aktuaalsemaks. Kõige enam mõjutavad toidutarbimist Aafrika ja Aasia maad ning just nendes maades oleks ülioluline põllumajandust arendada ja efektiivistada, võttes kasutusele suure sagikusega ja konkreetsele kliimale vastupidavaid teravilja-, maisi- ja riisisorte. Kuid just neis piirkondades on põllumajandusega probleeme ja nii kasutatakse maailmaturult sisseoste, et oma rahvas ära toita. See mõjutab aga siis juba kogu maailma toiduhulka ning ka hinda loomulikult - mida kõrgem nõudmine ja väiksem pakkumine, seda kõrgem hind.
Putukad päästavad maailma
"Putukate teema kerkis meil meediasse alles lähiajal, kuid Aasiariikides on putukaid ju ikka söödud. Meenub Hiina reis umbes 10 aastat tagasi, kus ööturul sai mitmeid putukaid ise proovitud. No seda küll ei sa öelda, et kõht täis sai! Siin kerkib üles ka eetika ja esteetika teema - meile näiteks tarbijatena on see üsna vastuvõetamatu. Kuid kui inimene panna sundolukorda, võivad asjaolud muutuda ja ellujäämise nimel ollakse paljukski valmis," sõnas Potiepp.
Potisepp lisass, et näiteks tulin just Malaisiast puhkusereisilt, kus matkasime mitmetes vihmametsades ja džunglites. "Üks džunglis ellujäämise võimalus on leida termiitide pesa ja neid süüa - valgurikkad sipelgad!
Seega võib putukate-temaatika toiduna olla tõsi - just toitainete sisalduses on küsimus, sest inimesed peavad erinevaid toitaineid oma keha elushoidmiseks saama. Kuid usun, et sellest põhitoidus ikkagi ei saa veel aastakümneid ja kindlasti on see teema erinev erinevates maailmajagudes. Samuti tuleb tarbijatel sel juhul ületada nii eetilised kui esteetilised piirid - see vajab meiesugustes riikides kindlasti ka mõtteviisi muutust!" sõnas Potisepp.
"Ise usun paraku rohkem teadusasutustega koostöösse ja seda nii tooraine teemal kui (uute) toiduainete arendamisel. Biotehnoloogia on võlusõna ja selle arengust võiks lähiaastakümnetel kindlasti abi olla. Meil on ju hulgaliselt kasutamata ressursse- näiteks taimestikus, vetikalisi, loomseid jäätmeid, mida biotehnoloogiliselt saab muuta inimtoiduks ja veel selliseks inimtoiduks, mille puhul teadlikult suunata toitainelist koostist," sõnas Toiduliidu juht.
Seega võidavad tulevikus kindlasti need riigid, kes panustavad rahaliselt teadus ja arendustöösse, sest teadusuuringud ja -katsetused on pikaajalised ja kallid.
"Ja iga riigi esmakohus on siiski toita ära eelkõige oma kodanikud. Toiduainetööstuse tulevikusuunad on tervislikkus, funktsionaalsus,
tarbijapõhisus ja endiselt esteetilisus. Inimene vajab elamiseks energiat. Seda ammutame toiduainetest. Põhitoitaineteks vajame valke (10-15 protsenti), rasva (25-30 protsenti) ja süsivesikuid (55-60 protsenti). Tervislik on süüa nii, et 75 protsenti on taimseid toiduaineid ja 25 protsenti loomseid toiduaineid," sõnas Potisepp.
"Mina isiklikult küll arvan, et lähiaastakümneil tehakse oluliselt tööd just teaduse tasandil ning see leevendab inimkonna vajadusi veel pikaks ajaks. Kui pikaks , kui paljudele inimestele, millisel toitainelisel tasandil - sellele praegu vastused puuduvad," lisas Potisepp.
