Tavatarbija puutub enamasti kokku toidukäitlemisahela viimase lüliga s.t toidu müüjaga kaupluses, turul või kohvikus. Müüja kohustuseks on vastata tarbija küsimustele müüdava toidu kohta ning ettevõtja, kes kaupa müüb, vastutab tarbija ees müüdava toidu ohutuse ja kvaliteedi eest.

Pakendatud toidu puhul leiab tarbija esmase teabe toidu kohta selle pakendi märgistuselt. Viimase korrektsuse peab tagama ettevõtja, kes toidu pakendas või väljaspool Eestit pakendatud toidule eestikeelse märgistuse lisas.

Iga toidu käitlemisega tegelev ettevõtja peab teadma, milliselt ettevõtjalt ta konkreetse toidu ostis ja millisele ettevõtjale müüs ning selle kohta peavad olema ka dokumendid. Seda põhimõtet nimetatakse jälgitavuseks. Ainult jälgitavuse põhimõtet rakendades tagatakse, et ka toidukäitlemisahela viimase lüli ehk müüja käest, saab tarbija teavet ostetava toidu kohta. Veelgi olulisem, kui toidu ohutuses või kvaliteedis peaks ilmnema probleeme, saab taastada konkreetse toidu liikumise toidukäitlemisahelat pidi ja selgitada välja, millest on probleemid tingitud.

Et tarbija ei peaks mõtlema sellele, kas toit mida talle pakutakse on ikka söögikõlbulik, ongi kehtestatud nõuded, mida toidutootjad, töötlejad, valmistajad, ladustajad ja müüjad peavad täitma. Kui kõik selle ahela lülid oma kohustusi täidavad, muuhulgas annavad edasi vajaliku teabe toidu koostise, valmistusviisi jms kohta, on tagatud, et tarbija saab poest nõuetele vastava toidu. Toidu, mille märgistuselt saab piisavalt teavet selleks, et teha oma ostueelistustest lähtuv valik.