“Seadusekuuleka inimesena täidan seadust,” ütleb eksjustiitsministrist riigikoguja Märt Rask ja laseb riigikogujate endi kirjutatud korra järgi vormistatud esinduskulud rõõmuga Mercedese sportkupee renti. Ei ole kodanik Rask ainuke, kes easy-come-easy-go rahastamisega kohaliku poliitika kõrgmäestiku eluviisi (mille hulka Toompea mägi vaieldamatult kuulub) oskuslikult harrastab.

Nagu aru saanud olen, ei tohiks ajakirjandus üldse riigikogujate rahakasutuse koha pealt suud vett täis võtta. Sest asja ei tabavat austet press mitte tibagi, nagu värske (veel vist võib nii öelda) rahvasaadikute esiisiku Ene Ergma väljaütlemistest välja lugeda. Kui ajakirjandusel sügavalt siibrisse viskas rahvasaadik Lepiksoni esinduskulutus oma naisele auto liisimiseks, laiutas riigikogu juhiks seatud pr Ergma käsi ja väitis need olevat lühikesed. Lepiksoni mitte just kõige õigem käitumine ei olevat ei tema ega ka ajakirjanduse rida, vaid Lepikson kandvat vastutust oma valijate ees. Sellise tõdemuse peale ei oska öelda muud kui “Häh!”.

Neljapäeva hommikuses Terevisioonis tõestas sotsioloog Andrus Saar veenvalt, et Eesti parlamendi liikmetel pole oma valijate ees tegelikult absoluutselt mingit vastutust. Tegelikult sõnastas kogu Toompea-ilu põhimõtte ära ports aastaid tagasi seal mäel istunud KMÜ-lane Olev Toomet: “Minu elu parim investeering on minu valimine Riigikokku.” . Toometi-härra lihtsa põhimõtte järgi tundub viimasel ajal olevat joondunud kogu 101-line mäkkeroninute kollektiiv (koos satelliitidega).

Aga tegelikult mulle meeldib, et sealtpoolt ka väikseid solvumisenoote kostab. Sutsuke see näitab ehk, et sajast näiteks neljal ei ole lepiksonlus- või toometlustõbi veel päris letaalseid mõõtmeid võtnud. Ja mõni hanesulg ehk laseb ka sutsuke vajalikku vett läbi.