Tartu Ülikooli teadurite Lenno Uusküla ja Taie Kaasiku koostatud uuring vigastuste majanduslikust mõjust näitab, et Euroopa Liitu (EL) pürgiva eduka mainega Eesti fassaadi taga on palju inimesi, kes eluga kimpu jäänuna toimivad enesehävituslikult. Samuti on alkoholi kuritarvitamise tõttu suurenenud järsult vigastussurmade arv.

Vigastuste ravikuluks sai Uusküla 1999. aasta andmete põhjal erinevalt haigekassa väidetavast 150–160 miljonist kroonist 322,8 miljonit krooni. Selle moodustasid ravi-, haiguslehe- ja ravimikulud. “Andmete erinevus on väga lihtne. Sageli ei diagnoosita vigastust vigastusena, mistõttu see ei lähe ka vigastuste ravikulu alla,” selgitab ta. Vigastushaigestumuse kaudseks kuluks hindas ta 549 373 kaotsi läinud tööpäeva.

1998. a statistikaandmete põhjal olid suurimat kahju põhjustanud vigastussurmaks enesetapud, mille kaudne kulu riigile oli 264,6 miljonit krooni. Järgnesid liiklusõnnetused (234,6 mln kr), ründed (174 mln kr) ja alkoholimürgistus (137,6 mln kr).

Vigastuste ja vigastussurma mõju riigile, ettevõtetele ja inimesele on erinev. Riigi seisukohalt jääb nende tõttu tegemata töid 1,3 miljardi krooni väärtuses, lisaks üle 300 miljoni krooni küündivad ravikulud. Ettevõte saab vigastatud töötaja asendada ja talle jääb üksnes kindlustuskulu.

“Võib öelda, et majanduslikust seisukohast on vigastused ettevõttele isegi kasulikud, sest talle on soodsam kulutada vähem tööohutusele ja pakkuda inimesele riskantset tööd, sest selle vastuvõtjaid leidub,” ütleb Uusküla.

Inimene kannatab kõige rohkem, sest temale tähendab vigastus kas elu kvaliteedi halvenemist või lõppu.

Mida teha, et Eesti saaks vigastuste vähendamisega liikuda arenenud riikide suunas? Et 60% kõigist Eestis toimuvatest vigastustest on seotud alkoholiga, siis rõhutab kauaaegne intensiivraviarst Enno Kross, et alles siis on võimalik midagi ära teha, kui riik muudab alkoholipoliitikat ja kujundab arukamat suhtumist alkoholi tarbimisse.

Enno Krossi, Ilona Drikkiti ja Silver Sarapuu uuringust selgub, et iseseisvusperioodil on alkoholi tarbimine järsult kasvanud, mille tagajärjel on aastail 1990–1999 surnud alkoholimürgistusse 100 000 inimesest 18, võrreldes Leedu 10 ja Ungari 7,6ga. 2300 vigastussurmast 1400 on põhjustanud alkohol. Siit jõuavad autorid järeldusele, et vigastused ja vigastussurm on muutunud Eesti majanduse arengu segajaks, mistõttu ühiskond peab valitsuse ja riigikogu osavõtul välja töötama selgete põhimõtetega alkoholipoliitika, mis aitaks tervendada inimeste ja rahvuse tulevikku.

Aasta jooksul saab Eestis vigastada 150 000 inimest ehk iga kümnes ning vigastussurma sureb 2300 inimest. Raske, surmaga lõppev vigastus on ränk mitmes mõttes. Esiteks põhjustab see hingelise trauma vigastatute omastele. Teiseks läheb vigastuste ravimine üldjuhul kulukaks, mis neelab tavahaigete raviraha. Ja kolmandaks näitab statistika, et vigastussurm tabab üsna noori inimesi, kellel läheb kaotsi hulk tööaastaid.

Eesti keskmine eluiga on 70,1 aastat, vigastussurmaga lahkunutel aga 51,9 aastat. Üldisest suremusest moodustavad vigastussurmad 11–13% ja ilma nendeta oleks keskmine eluiga 2,5 aasta võrra pikem.

Liiklusõnnetus tõi pika lõikuse

Viru-Nigulas asuva väikese lillepoe omanik Rea Mets sattus raskesse liiklusõnnetusse möödunud nädalavahetusel, kui vastassuunast tulnud auto libises nende autole otsa. Esialgu Rakvere haiglasse viidud Metsade abielupaar toimetati samal päeval raskete vigastuste tõttu Mustamäe haigla traumatoloogiaosakonda.

“Operatsioon kestis kokku kümme tundi. Ma ei teagi, kas mul on jalad naelte või plaatidega kokku pandud. Mul on mõlema jala reieluumurrud, lisaks parema jala põlvevigastus. Juuksed on siiamaani klaasikilde täis, peas haav. Mees hingab praeguseni aparaatide all, tema on raskemas seisus,” rääkis kolme lapse ema.

“Neli aastat tagasi oli abikaasal ka raske avarii, oli üheksa kuud sinisel lehel ja ka grupi peal. Aga tookord saime mõlemad paremat palka, nüüd saan endale lillekaupluse väikese käibe juures maksta ainult miinimumpalka. Kui riigitööl oleks, oleks seljatagune ikka paremini kindlustatud,” arvas Mets.