Tuld Rüütli ja Luukase pihta!
Mitte vähem lennukalt vastas talle rektor Aaviksoo, kes muuhulgas lubas säilitada Rosimannuse artikli kui demagoogilise stiili musternäidise.
Vaidlusteema number üks
Dispuut ühiskondlikku leppe ümber on seega tuure kogunud ja on täna avalikkuses kõneaine number üks. Kolm suuremat erakonda — Res Publica, Reformierakond ja Keskerakond — on ühel või teisel viisil märku andnud, et leppe praegusele redaktsioonile alla ei kirjuta. Kuid ka president Arnold Rüütel ja leppe peainitsiaator Aadu Luukas pole püssi põõsasesse visanud. Allakirjutamise päevaks on paigas 20. oktoober.
Leppesse kriitiliselt suhtuvad erakonnad on endale liitlaseks saanud suure osa ajakirjandusest. Meediaväljaanded konkureerivad suutlikkuses lepet vaimukamalt naeruvääristada. Lepe on olnud halvamaiguliselt hambus tele- ja raadiojaamadel, üleriigilistel ja kohalikel ajalehtedel.
Kuid ka leppe pooldajatel on, kuhu toetada. Lisaks presidendile, Luukasele ja mittetulundustegelastele on lepingu taga kolme ülikooli rektorid, rida akadeemikuid. Leppe teksti on lihvinud presidendi akadeemilise nõukoja liige Urmas Sutrop, majanduse poolelt on asjas osalenud Erik Terk ja Jaak Leimann. Tegemist on küllalt laia seltskonnaga, keda saab ühemõtteliselt pidada Eesti akadeemiliseks eliidiks.
Mille üle siis õieti diskuteeritakse? Kuni viimase ajani käis jutt selle ümber, kas lepet on vaja või mitte. Mihkel Mutt tõi 19. septembri kultuurilehes Sirp tabava paralleeli eurorefendumiga. “Niisamuti nagu on olemas europessimistid ja eurooptimistid, nii on ka ühiskondlikku leppesse innuga uskujaid ja selles kahtlejaid,” kirjutas end kahtlejate hulka arvav Mutt.
Pinge tõusis, kui otse terviseravilt saabus Keskerakonna juhtkonna koosolekule Edgar Savisaar, mispeale tema partei teatas, et ilma astmelise tulumaksuta nemad lepingule alla ei kirjuta. Ja kõige naelaks lubas Siim Kallas oma erakonna juhatuse koosoleku järel nädalaga, s.o juba homseks valmis saada leppega, kus parteiesimehed ja paarkümmend tippettevõtjat teevad ise asja ära.
Enam ei olegi juttu lepingu vajalikkusest, vaid sellest, missugune see peab olema. Paradoksaalne, kuid mulle tundub, et Kallase soov ise lepe paika panna on vesi Rüütli ja Luukase veskile. Seni polnud ju neil õnnestunud tipp-poliitikuid debatti kaasata. Kallase mõttel haarata leppesse ettevõtjaid on jumet. On ju näiteks suurettevõtjate assotsiatsioon, kes paar aastat tagasi kogu selle protsessi käima lükkas, jäänud täna kõrvaltvaatajaks. Aga just ettevõtjail oleks valitsuse kõrval endal hoobasid kokkulepitud eesmärkidesse panustada.
Ühiskondliku leppe sihtasutuse koduleheküljelt võime me lugeda leppe viimast versiooni. See ilus üldsõnaline tekst on lihvitud ühtviisi armsaks nii sotsiaaldemokraadile kui liberaalile. Näiteks leppe majandusosa algne idee, üldise madala maksukoormuse säilitamine, on leppest välja jäänud. Samuti on kadunud leppe mustandites figureerinud üleskutsed “padukapitalismile lõpu tegemisest”. Tundub, et teksti autorid on näinud kurja vaeva, et muuta asi kõigile olulistele osapooltele söödavaks ja säilitada mingisugunegi konkreetsus, milleks on näiteks kahekordne elatustaseme tõus 10-12 aasta jooksul.
Ideed ei visata prügikorvi
Pole usutav, et kõik olulised osapooled rõõmsalt lepingule alla kirjutavad, samuti ei visata ühiskondlikku leppe ideed veel niipeagi prügikorvi. Tööd ja leiba jagub kommentaatoritele veel mitmeks kuuks.
Ei mina julge praegu ennustada, kas leppest saab asja või mitte. Vaidlused ja võimaluste kompimine on alles käimas. Küll aga paistab selge olevat, et ühiskondliku leppe dilemma pole enam käsitletav lihtsa “jah” või “ei” abil. Minu meelest väärib protsessi käivitajate hea tahe ja omakasupüüdmatu tegutsemine ehk veidi rohkem tunnustavat tähelepanu, kui neile siiani on osaks saanud. Seda ka juhul, kui ettevõtmine ei õnnestu või kui lepe ei saagi päris selline, nagu me tahaksime.
