Tuumaelekter Leedust on tulevikus vajalik

Äripäev kirjutas eelmisel aastal juhtkirja Eestisse tuumaelektrijaama rajamise poolt. Täna toetame Eesti Energia kava investeerida uue Ignalina tuumajaama (nimetame selle nt Ignalina II-ks) rajamisse.

Möödasaav keskmisest käredam talv koos eelnenud põuase suvega näitas Põhjamaades, et elektrist võib väga kergesti nappus kätte tulla. Sealsete hüdroelektrijaamade võimsus oli ebapiisav, mistõttu elektri hind börsil hüppas lakke.

Põlevkivil töötavate Narva Elektrijaamade võimsusest küll põhimõtteliselt piisab, kuid keskkonnamaksude ja saastetasude tõustes võib põlevkivielektrist saada energeetikavaldkonna kalleim elekter. Globaalses mõttes on tuumaelektrijaam palju ratsionaalsem lahendus kui taastumatu fossiilse maavara ahjuajamine, õnnestuks ainult ohutus garanteerida. Kolmas alternatiiv, tuulepargid, on küll loodussõbralikud, kuid üldisest energiavajadusest suudavad need anda vaid murdosa.

Eesti Energia investeering tuumajaama on majanduslikult kahtlemata mõttekas. Tuumajaamas toodetud elektrienergia on põhimõtteliselt odav — eeldusel muidugi, et investeeringud on juba tehtud ja jaam töötab stabiilselt. Tuleviku energiavajadusest hakkab tuumaelekter üha suuremat osa katma. Samas, kui meie jaoks valida kahe võimaluse vahel — uus tuumajaam Eestisse või senise jaama kohale Leedusse –, siis on Leedu-variant kahtlemata eelistatavam. Ignalina II võiks tulevikus katta olulise osa kõigi kolme Balti riigi energiavajadusest.

Mis on Eesti Energia plaani miinused? Eesti Energia võib olla küll tuumajaamas osanik, aga meie tarbija ei saa sealt elektrit tasuta. Elektri tõttu halveneks veelgi meie väliskaubanduse bilanss. Kui tooksime sisse näiteks 20% oma vajadustest, kuluks selleks umbes miljard krooni. Samas oleks põlevkivielekter tarbijale tulevikus tõenäoliselt veelgi kallim.

Kui ikkagi saab asja Eesti ja Soome vahelisest kaablist, siis õnnestuks Eesti Energial odavamat elektrit Põhjamaadesse eksportida ja väliskaubandust sellega tasakaalustada.

Äripäev toetab Eesti Panga presidendi Vahur Krafti mõtet, et alustada tuleks ikkagi Eesti Energia (osalise) erastamisega, erakapitali kaasamisega. See võiks toimuda avaliku pakkumisena nagu Eesti Telekom. NRG luhtunud äriplaan ei tohi seisata energeetikasektori erastamist igaveseks.

Mitte väga ammu oli Eesti Energial plaan ühineda hoopiski Latvenergoga, et saada osa Läti tasakaalustavast hüdroenergiast, et siis suurema tükina koos “erastudes” oleks hind kõrgem. Tollast ideed toetas ka Äripäev.

Tänaseks on see plaan nähtavasti maha maetud, kuna koostööpartnereid otsitakse Leedust, mis pole iseenesest mõista halb. Mõneti näitab see aga Eesti Energia juhtkonna ebajärjekindlust praeguse riikliku energiamonopoli strateegiliste arengute planeerimisel. Me jääme lootma, et Ignalina II-st saab lõppkokkuvõttes asja.