Tuumaelektrijaama rajamine Eestisse on möödapääsmatu, kinnitavad täna nii poliitikud, teadlased kui ka ettevõtete juhid. Tuumaenergeetika vastaste hääl kõlab veel ebalevalt, sest niisugust asjade käiku peetakse uskumatuks.

Narva Elektrijaamad ei suuda mullu oktoobris kehtestatud Euroopa Liidu keskkonnadirektiivi 2001/80/EN tõttu juba alates 2008. aastast kodumaise elektritarbimise katteks vajalikke võimsusi täita ning keskkonnanõuetele mittevastavate plokkidega saab piiratud mahus elektrit toota kuni 2015. aasta lõpuni, teatab Eesti Energia keskkonnajuht Valdur Lahtvee.

Eesti Energia praeguse investeerimiskavaga renoveeritakse Narvas kaks energiaplokki, millega on alates 2015. aastast Narva Elektrijaamade eeldatav keskmine aastatoodang 2300 GWh. Eesti Energia müügimaht oli eelmisel majandusaastal 5948 GWh.

Ligi 35 miljardit krooni maksva tuumaelektrijaama ehitustööd võtavad aega seitse aastat, teine sama palju kulub ettevalmistustöödeks, kinnitab Loode-Venemaa aatomienergeetika teaduslik-tehnilise keskuse osakonnajuhataja Sergei Šadrintsev, kelle ettevõte konstrueeris maailma üheks ohutumaks peetava Loviisa tuumaelektrijaama Soomes. Vene tuumateadlased pakuvad Šadrintsevi sõnul ameeriklastega paralleelselt välja töötatud uut reaktorit, mille tööiga oleks 50 aastat, seni kasutatavate energiablokkide tööaeg on 30 aastat.

Praegu uuendatavale kahele Narva energiablokile lisaks veel kümne energiaploki renoveerimine võiks maksma minna ligi 25 miljardit krooni, mis tagaks Eestile sõltumatu elektrivarustuse. Kuid Euroopa Liit astub põletustehnoloogiate ahistamise teed ning pessimistlikumad hinnangud pakuvad Eesti põlevkivivarude jätkumist kõigest 25 aastaks.

Praeguse kasutamise juures jätkub põlevkivi Eestis vähemalt sajaks aastaks, ütleb Tallinna Tehnikaülikooli Mäeinstituudi direktor Alo Adamson.

Kuid üllatuslikult tunnistab Adamson tuumaenergeetika paratamatust. “Tuumaenergeetikale üleminek on reaalsus, mida oleks viimane aeg Eestis endale teadvustada,” lausub Adamson. “Tuumajaama rajamiseks ei pea ootama, kuni põlevkivi otsa saab.”

“Mina ei tea Eestile teist väljapääsu kui ainult tuumaenergeetika,” lausub Riigikogu majanduskomisjoni esimees Andres Lipstok. “Tuumaenergeetika väljavaated tõusevad, kui Balti turg ja ressursid kokku panna.” Samas asub Lipstok kohe tagalat kindlustama, lisades, et tegemist on tema isikliku, mitte Reformierakonna seisukohaga.

Kohalikes omavalitsustes võib tuumajaama ehitamise kava tekitada uute töökohtade loomise ja hiigelinvesteeringuga pigem poolehoidu kui vastuseisu, ütleb Paldiski linnapea Kaupo Kallas. “Kui Paldiskile tehtaks ettepanek tuumaelektrijaama asukohaks, oleksin nõus,” lausub ta. “Ma ei usu, et Tšernobõli-tüüpi ohtlikke jaamu veel ehitatakse.”

“Tuumaenergia on kõige ohutum ja loodussõbralikum,” deklareerib ASi Eesti Põlevkivi keskerakondlasest peadirektor Mati Jostov. “Põlevkivivarusid jätkub meil 50 aastaks, mis on piisav aeg, et selgitada vajadus oma tuumajaamaks.”

Tuumajaama ehitamist Eestisse peetakse nii vähetõenäoliseks, et sellele ideele leidub vaid skeptikuid, mitte aga vastaseid. Skeptikud rõhuvad katastroofiohule ja jäätmete ümbertöötamise tehnoloogia puudumisele.

Eesti peaks ootama veel 30 aastat, mis on tõenäoline mõne täiesti uue ja ohutu energiaallika väljatöötamiseks, lausub majandusministeeriumi energiaosakonna juhataja Einari Kisel. “Selle aja peale võime saada energiat näiteks vesinikust,” selgitab Kisel. “Kui tuumareaktor töötab põhimõtteliselt nagu tuumapomm, siis vesinikutehnoloogia sarnaneks vesinikupommiga, kuid ei teki ohtlikke jäätmeid.” Kuid seni pole uute tööstuslike energiaallikate väljatöötamisel edu saavutatud, tunnistab Kisel.

Tuumajaama rajamaise vastu räägib erialaasjatundjate ja teadussuuna puudumine Eestis, ütleb Tallinna Tehnikaülikooli Elektroenergeetika Instituudi direktor Mati Valdma. “Peame tuuma- ja soojusenergeetikuid välismaalt sisse tooma,” lausub Valdma. “Kuid läänes on tuumaenergeetika põlu all.”

Põlevkivi asemel võiks Eesti hakata põletama maagaasi, ütleb Eesti Energia kommunikatsioonijuht Erki Peegel. Kuna Eestile oleks ohtlik siduda ennast üksnes seni monopoolsete Venemaa gaasitarnetega, võib loota Norra põhjaosas äsja avastatud maardlatele, lausub Peegel.

Eesti ettevõtted valdavad nii tuumakütuse valmistamise kui ka jäätmete ladustamise tehnoloogiat.

Tõenäoliselt on Silmet Grupi käsutuses tehnoloogia, millega valmistati Sillamäel kuni Nõukogude režiimi kokkuvarisemiseni tuumakütust. “Ma ei saa nii äkki kommenteerida ettevõtte tehnoloogilisi võimalusi, mis on ärisaladus,” lausub ettevõtte juht Tiit Vähi.

Väidetavalt valmistati esimesed Nõukogude tuumapommid Sillamäel kaevandatud ja toodetud uraanist. Hiljem hakati radioaktiivset maaki Sillamäele vedama rikkalikumatest ja odavamatest leiukohtadest.

Kui Venemaa tuuma-allveelaevnikud demonteerisid Paldiskis oma õppereaktori, jäi neist maha radioaktiivsete jäätmete hoidla, mida praegu haldab AS Alara. Sama ettevõtte töötleb ja ladustab Eesti ettevõtetes tekkivaid radioaktiivseid jäätmeid.

“Kuigi ettevõte on väike, suudaksime vajaduse tekkides olemasoleva oskusteabe põhjal seda tuumaelektrijaama vajadusteks edasi arendada,” lausub Alara juht Henno Putnik.

Eesti tuumajaama kõige tõenäolisemaks asukohaks saab Ida-Virumaa, sest Eesti elektrivõrgud ehitati Narva elektrijaamu silmas pidades, lausub Putnik. Tehnilistelt võimalustelt tuleks kõne alla ka Paldiski, sest reaktori jahutamiseks vaja minev vesi on poolsaarel omast käest võtta. Kuid Paldiski kahjuks räägib oht põhjaveele ning poolsaare seismiline ebastabiilsus, lisab Putnik.

Kui Ida-Virumaal hakatakse põlevkivi alumistest kihtidest kaevandama graniiti, tekivad sinna tühimikud, mida saab kasutada ohutuks tuumajäätmete hoidlaks, ütleb Tallinna Tehnikaülikooli energeetikateaduskonna dekaan Olev Liik.

Eestile lähimad tuumaelektrijaamad on Soomes Loviisas Fortumi tuumajaam ja Venemaal Sosnovõi Boris Leningradi aatomielektrijaam.

Mõlemat ettevõtet iseloomustab suletus, mida põhjendatakse julgeolekukaalutlustega. Kuid ettevõtte väravate taga võidakse avalikkuse nõrga kontrolli tõttu astuda keskkonnale ohtlikke samme. Näiteks Sosnovõi Bori linna eelarvesse üle 70 protsendi sissetulekutest andva tuumaelektrijaama peadirektor Valeri Lebedev kujutab endast linnavolikogu mõjukaimat liiget. Aatomielektrijaama eksimuste päevavalgele toomine ja nende kõrvaldamisele sundimine kujutab linnaametnikele keerulist protseduuri, tunnistab linna keskkonnakaitse osakonna juhataja Natalia Malevannaja.