Kas ELi ühtne energiapoliitika on võimalik, nagu näiteks ühtne põllumajanduspoliitika?

Euroopa Liit ei ole praegu veel ühtseks energiapoliitikaks valmis. Pigem püüame anda rahvuslikele energeetikapoliitikatele ühist suunda. Seetõttu ei ole ELil peamise energiapartneri Venemaaga üht ja ainust läbirääkimispartnerit, nagu näiteks kaubandusläbirääkimistel. Eri riigid suhtlevad Venemaaga otse ja see tekitab vahel nende naaberriikidele probleeme.

Samal ajal kasutab Venemaa seda osavalt ära?
Muidugi, Venemaa saab aru, et igal riigil on õigus teha temaga otse energialeppeid. Muutunud on see, et Venemaa energeetika on koondunud sisuliselt ühe firma, Gazpromi kätte, mis on saanud väga tugevaks, ja see ilmneb ka riikidega läbirääkimistel.

Kuidas EL üldse Gazpromi-sugusele monopolile vastu saab, kui ta ise oma energiaturgu järjest rohkem liberaliseerib?
ELile on energiaturu liberaliseerimine ja avamine ainuke võimalus luua turul terve konkurents, sõltumata sellest, mis vastaspartner teeb. Sest isegi kui Venemaa koondab oma energiavarud ühe kontserni kätte, on turul peale tema ka teisi tegijaid ning paljudes riikides rakendatakse uusi energia tootmise tehnoloogiaid.

Samas tuleb tunnistada, et Euroopa Liidu ja Venemaa liikumine energiastrateegia vallas eri suundades tekitab meie suhetes järjest rohkem poliitilisi probleeme.