Uus turist tuleb idast — Venemaalt

Mai viimasel nädalavahetusel Saku Suurhallis peetav eurovisiooni lauluvõistlus toob Tallinna paarkümnend tuhat kontserdikülastajat. Kõik nad jätavad siia raha.

Eurovisioon on vaieldamatult suurim kultuurisündmus, mis Tallinnas on korraldatud. Kuigi külaliste arvult jääb eurovisioon meie oma laulupidudele alla, viiakse sellega Eesti nägu 120 miljoni eurooplaseni. Otse koju. Kogu auditoorium on paar korda suurem.

Kuigi viimaseil aastail on palju räägitud sellest, et Lätil ja Leedul on suur potentsiaal enamikus ärivaldkondades, sh turisminduses, oleme oma maa reklaamimisel seekord kindlasti Lätist ja Leedust vähemalt aasta võrra ees. Väide peab vett, seda ei saa vaidlustada. Seetõttu võib tänavu tulla hotellidesse rekordarvu külalisi. Igal aastal on Eestit külastanud turistide arv kasvanud, mullu koguni 15% võrreldes 2000. a. Tullakse järjest kaugemalt. Soome ja Rootsi järel on Saksamaa võtnud kindlalt sisse oma koha. Eesti on huvitav reisisihtkoht, siia reisimine ei ole liiga kulukas.

Me saame külalistele ja kogu Euroopale öelda, miks oleme huvitavad, toredad ja mida meil pakkuda on. Usun, et kõik, kellest midagi sõltub, annavad parima. Me peaaegu teame, mida öelda, aga ei tea veel täpselt, kellele ja kuidas öelda. Eurooplane laiemas mõttes on Eesti turismitööstuse peamine sihtturg siiani olnud ja on ka edaspidi. Oleme sageli mõelnud, et Euroopa on ainult see, mis jääb meist läänepoole. Tegelikult on Euroopa ka see, mis jääb meist idapoole — Venemaa.

Viimaseil aastail on nt Reval Hotel Olümpias aastavahetust veetnud palju Vene turiste ja küllap on see nii olnud teisteski hotellides. Venelasel on raha. Talle meeldib kulutada. Ta toob selle hea meelega Tallinnasse, Eestisse.

Peterburglase datša võib olla pea sama kaugel kodust kui Tallinn. Aga Tallinn on välismaa. Vene kaardile pole me palju mõelnud ega sellest rääkinud. Aga siin on võti. Eesti turismiäris on sageli öeldud, et klient ei taha kulutada, sest esmalt Skandinaaviasse suunatud müügitegevus on toonud meile palju kliente, kuid peamiselt neid, kes tulevad siia ostma odavat hinda. Alguses see meile meeldis, palju teenust ja vähe raha, siis tundus see meile palju, täna tundub vähe. Aegamööda on kasvanud ka hotellitöötajate palgad, kaubakulud jne. Kulud on kasvanud, tulud aga samaks.

Lisaks sellele, et mõtleme välja uusi ja huvitavaid müügikampaaniaid, peame mõtlema ka sellele, millised on meie võimalikud uued turud. Arhangelsklane tuleb Tallinna puhkama, nagu eestlane sõidab Kanaaridele. Mõlemad saavad sooja. Kontrastid on isegi lähemal — kui näiteks vabariigi aastapäeval 1999 lükkus Tallinnast Londoni viiva lennuki start lumetormi tõttu mitu tundi edasi, siis Londonis oli muru roheline ja lilled õitsesid. Seega peame lisaks sellele, et otsime oma Eesti Nokiat, otsima ka seda, kes võiks seda Nokiat osta ja kel selle jaoks raha on.

Alati pole muidugi nii, et see, keda me kliendiks tahame, tahab ka meie klient olla. Julia Roberts, Georg Buch või pururikas Araabia naftašeik oleksid toredad ja ka rahakad. Aga kui tihti nad Tallinna põikavad? Väga harva. Vodkaturistid käivad meil. Mitmed teised ka. Aga on tekkinud ka uued turud, kus end tutvustada, ning ka uued kliendid. Uue valituse võimalik venesõbralikus võib kaasa tuua ka uut raha meie turismitööstussesse. Paljudel venelastel on Eesti suhtes teatav nostalgia. Tänaseks on neist paljudel raha, paljudel rohkemgi kui keskmisel skandinaavlasel.