Vaesed tööloomad
Samas ei tasu päris pead norgu lasta — türklased näiteks töötavad nädalas pea 50 tundi ning on eluga rahul.
“31 tundi nädalas on ebaaus! Tahan ka Hollandis elada,” hüüatab türklasest projekteerija Emre Kara alguses, kui kuuleb Eesti, Hollandi ja Türgi tööaegade vahesid.
Samas tunnistab mees, et 50 tundi tema kodumaal ongi normaalne.
Türklane peab eurooplast veel usinamaks töötegijaks
“Me olemegi nii pikalt töötama harjunud. Loomulikult arvavad kõik siin, et inimesed Põhja- ja Lääne-Euroopas töötavad veel kõvemini kui meie,” räägib Kara.
Türklase sõnul tuleb ta tavaliselt tööle poole üheksaks ning lõpetab kell kuus. “See teeb 47,5 tundi nädalas. Nii see siin Türgis ongi,” lisab Kara ning mainib, et paljudes firmades on tegelikult kuuepäevane töönädal, mis teeb kokku peaaegu 60 tundi nädalas.
Samas ei tasu nüüd arvata, et skandinaavlased või lääneeurooplased on laisad, nagu eelpool vihjatud.
Sotsioloog Mai Luugi sõnul tulevad “üüratud” vahed tööaegades lisaks seadustele hoopis paindlikumatest töövõimalustest.
“Hollandlaste puhul ei ole tegemist kindlasti mitte teistest halvema töössesuhtumisega, vaid turvalise paindlikkusega tööturul, mille eelduseks on erinevate paindlike töövormide pakkumine,” räägib Luuk ning lisab, et Hollandis ja mujal antakse rohkematele inimestele osaajaga tööd, mis võimaldab näiteks naiste tööhõivet suurendada ning ühtlasi nende töötust vähendada.
Madalama palgaga riikides tehakse rohkem ületunde
Pikema tööajaga riikide statistikat võib majandussotsioloogia professori Marje Pavelsoni sõnul mõjutada aga see, et tehakse rohkem ületunde ning ollakse korraga mitmel kohal palgal.
“Seal, kus palgad ja elatustase on madalamad, tehakse ilmselt rohkem ületunde, samas kui jõukamates riikides väärtustavad inimesed rohkem pereelu ja vaba aega,” räägib ka Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees Harri Taliga, kes näeb, et Eestigi liigub lühema tööaja poole.
“Selles osas tundub, et ka Eestis on üldine ületöötamine — pikad tööpäevad ja massiline töötamine puhkepäevadel, nädalalõppudel — viimastel aastatel mõnevõrra vähenenud, mis on igati positiivne areng,” leiab Taliga.
Luuk asja siiski nii roosiliselt ei näe. “Arvan, et kriisiaja saabudes peavad Eesti inimesed rohkem hakkama tööd tegema, sealhulgas kõrvaltööd, et laenusõltuvuses ellu jääda,” märkib Luuk.
Neljapäevane töönädal ei tasunud ära
2004. aastal uuendas mööblitootja Suwem ettevõtte töökorraldust: tegi viiepäevasest töönädalast neljapäevase. Kaks ja pool aastat hiljem muudeti süsteem tagasi.
“Üksinda ei saa ju vastuvett ujuda. Kui mujal aetakse ikka äri viis päeva nädalas, siis on keeruline seletada kõikidele, miks meil reedel tööpäeva pole,” jutustab ettevõtte juht Kaido Mäesalu juurte juurde tagasipöördumise põhjuseid. Et ei jääks selgusetuks, siis mainin, et neljapäevane töönädal tähendas kümnetunniseid päevi ehk tööd tehti nädalas ikka 40 tundi.
“Hakkasime tähele panema, et kliendid nurisesid, inimesed väsisid ning laost taheti ka reedeti kaupa saada,” lisab Mäesalu.
Viimati tehtud küsitluse järgi ei soovinud 80% küsitletuist enam kunagi taolise töökorralduse juurde naasta.
