Väiketootjad ei suuda võistelda suurte jaekettidega

Ida-Viru väiketootjatel on küpsenud idee luua kauplustekett ja müüa oma poodides oma kaupu. Äripäeva hinnangul hakkab idee tööle juhul, kui kauplustekett läbib Tallinna, Pärnut ja Tartut, kui omanikud ei ignoreeri teisi väiketootjaid ning panevad ise enam rõhku oma toodangu kvaliteedile ja selle oskuslikule reklaamile.

Kaupluste ketistumisel on Eesti väiketootjatel tekkinud tõsiseid raskusi oma toodangu turustamisega — suured kauplusteketid seavad neile karme tingimusi, millega väiketootja sageli ei saa nõustuda, või ei võta suured kaupmehed neid üldse jutule, sest neil on mugavam tegelda väiksema arvu tarnijatega. Tuntud tingimuste seadja on kodumaine ETK, ent temast ei erine suurt ka soomlastele kuuluvad ketid.

Väikeettevõtjate probleem on selles, et nende toodetud kauba kogused on väikesed ning seetõttu ka kauba omahind suurtootjate toodanguga võrreldes kõrgem. Nii on väiketootjad tegelikult sundseisus — alla omahinna müük on kindel surm, aga niisamuti on seda seisev kaup.

Üks võimalus ellu jääda on kasvada suuremaks või ühineda teiste väikestega suuremaks ettevõtteks, mis suudab odavamalt toota. Samas on väiketootjal omad eelised — võime kiiremini uuendada oma toodangut või ka tegevusala, kui turg seda nõuab.

Ida-Viru väikeettevõtjad nägid ellujäämisvõimalust ühises tegutsemises — oma poodide asutamises. See aga tähendab, et Eesti ühe maakonna väikeettevõtjatele kuuluv kauplustekett satub turule tulles sisuliselt keset lahinguvälja, kus suured ketid — ETK, soomlaste Kesko oma Säästumarketite ja Citymar-ketitega ning SOK Prismadega — üritavad üksteiselt turgu ära võtta. Sellesse lahingusse astub peagi ka sakslaste Lidl. Virulaste kauplustekett ei pea sellises konkurentsis kaua vastu ning nende investeering jookseb liiva.

Virulased ei tohiks hakata konkureerima suurte jaekettidega, vaid suuremate tootjatega — see tähendab investeeringut oma toodangusse, selle kvaliteeti. Ja eeskätt peab nende toode erinema suurtootja kaubast. Samuti tuleb neil tugevasti ponnistada, et ka tarbija märkaks seda erinevust. Hea turundusidee oli näiteks Valga lihakombinaadi algatatud ausa kauba kampaania ehk nn lihasõda, mis tõi edu Valgale.

Suurtootjaga samalaadset kaupa kas suurtele kettidele pakkudes või oma poes müües ei saavuta väiketootja kunagi edu. Omapärane ja kvaliteetne kaup ning siis miks mitte ka oma kauplustekett, mis ulatub otsaga pealinna, tõotab juba palju enamat.

Elu tasuks sisse puhuda vanale ideele — talukaubaturule Tallinnas, ning kauba transpordiks/reklaamiks raha kokku panna. Sellest oleks abi kõigile, mitte ainult Ida-Viru väiketootjatele.

Säästu- ja muude marketite eesmärk ei ole lai kaubavalik, vaid odav hind, seetõttu on marketites toidukaupade valik muutunud kehvemaks, samuti on vähenenud siinse kauba pakkumine. Nagu aga selgub konjunktuuriinstituudi uuringust, ootab Eesti tarbija rohkem ja suuremas valikus head, kenas pakendis ja korralikult märgistatud Eesti toidukaupa ning on valmis selle eest ka rohkem maksma. Siin ongi Eesti väiketootja võimalus, millest tuleb kinni haarata.