Valgurikkad kaunviljad

Kaunviljad on eriti hinnatud kõrge valgusisalduse poolest. Eestis viljeletakse kaunvilju köögiviljana suhteliselt vähe. Koduaias leitakse neile siiski enamasti ruumi. Süüa on neid hea nii värskelt kui ka kuivatatult, hautatult ja külmutatult.

Aeduba saab Eesti kliimaoludes kasvatada põhiliselt värskete kaunte tootmiseks. Valminud (kuiv-) terade tootmine ei pruugi meil ilmastikuolude tõttu igal aastal õnnestuda. Põhiline nõudlus kaunviljade järele rahuldatakse Eestis impordi arvelt.

Toiteväärtus

Rohelises hernes leidub valku 6–8%, aedoa kaunades 6–10%. Herne ja aedoa valk on ühtlasi üks paremaid asendamatute aminohapete allikaid ja inimorganismi poolt hästi omastatav. Rohkesti sisaldub kaunviljades ka mineraalaineid, eriti kaaliumi- ja fosforiühendeid. Rohelises hernes, aedoa kauntes ja poolvalminud põldoa terades on olemas peaaegu kõik B-rühma vitamiinid, samuti märkimisväärsel hulgal C-vitamiini, karotiini, PP- ja K-vitamiini. Nii aedoa kaunad kui kuivterad sisaldavad toksilist glükosiidi fasiini, mistõttu neid ei tohi süüa toorelt.

Tarvitamine

Aedhernest tarvitatakse põhiliselt roheliste teradena. Sobib hästi sügavkülmutamiseks. Roheline hernes on ka tähtis konservitööstuse tooraine.

Aeduba tarvitatakse kulinaarias väga mitmesuguste roogade ja hoidiste valmistamiseks. Poolvalminud kaunu hapendatakse, soolatakse ja sügavkülmutatakse. On samuti tähtis konservitööstuse tooraine.

Põldoast tarvitatakse toiduks nii poolvalminud kui valminud teri põhiliselt keedetult, hautatult või praetult. Soolvees keedetud oad on hinnatud maitsva lisandina õlle kõrvale. Väga hea toidulisand on oajahu.

Soodsa biokeemilise koostise tõttu on kaunviljade toiduks tarvitamine kasulik väga mitmesuguste tervisehäirete, nagu avitaminooside, spasmide, kõrgvererõhu- ja suhkrutõve, samuti maksa-, neeru- ja põiehaiguste puhul.

Allikas: eestitoit.ee
Teksti koostanud aiandusteadlane ja -publitsist Leopold Meensalu