Välisomanik ostab üles ja näljutab konkurente
Paljud firmad surevad nälga
Kohalikku äri mõjutavad loomulikult paljud välised tegurid, sh Euroopa Liidu karmide nõuetega ärikliima, mis eeldab suuri, paljudele väiketootjatele üle jõu käivaid investeeringuid. Üks ettevõtete omanikevahetuse põhjus on ka tihe konkurents, täpsemalt suur tootmisvõimsuste ülejääk, mille mittetäielik ärakasutamine genereerib kulusid, ka kahjumit.
Baltimaadega sarnane olukord valitses aastaid Poolas, kus oli palju tootjaid, kõik üritasid tegelda tootearenduse ja turu hõivamisega. Nagu Baltimaades praegu. Siis tulid aga rahvusvahelised hiidkontsernid Unilever ja Nestle, kes ostsid osa turust kokku ja suretasid paljud väiksemad tootjad lihtsalt välja. Nüüd jagavad nad kahekesi õnnelikult turgu, tootearendusega suurt ei tegelda — et olla efektiivne ja kasumlik. Balti igal suuremal tootjal on valikus rohkem tooteid kui Poolas tegutsejail, aga on see pakutava madala hinna juures efektiivsem ja kasumlikum?
Suurte kontsernide ärifilosoofia on Baltimaade kohalike ärimeeste omast palju pikaajalisem. Neile pole probleem olla aastaid nullis või isegi kahjumis, et saavutada soovitud turuosa. Eriti riikides, kus mahud on väiksed ja kohalikus mõistes suur kahjum on nende seisukohalt peaaegu olematu. Parim turu hõivamise vahend on ikkagi hind, mis suretab nõrgemad, kontsernide vaatenurgast turusolkijad välja.
Eestlaste jaoks on õppimise koht see, et kindlasti ei õnnestu kõigil firmadel end välismaalastele suurte kasudega maha müüa, kuigi sellist lootust hellitavad paljude ärisektorite esindajad.
Välisomanik, eriti kui tegu on pigem investori kui piirkondliku perefirma strateegili¬se laienemisega, teeb väga lihtsa arvutuse: kas turuosa on odavam kokku osta tegutsevaid firmasid üle võttes või orgaaniliselt kasvada ja tegutsevad firmad peamiselt odava hinna abil turult lihtsalt välja süüa.
Kui konkreetselt jäätiseturust rääkida, siis Eestis on jäätis üliodav. Nt sarnase elatustasemega Tðehhis ja Horvaatias on jäätise hind kaks korda kõrgem, kuid seal on ka tootjaid vähem. Korrastunud turg loob tootjatele võimaluse hingata ja kasumit teenida.
Soomes turg on nagu Eestiski jagatud kahe suurema tootja, Ingmani ja Valio vahel ja kasum tuleb. Vahe on ses, et kuigi kultuuriliselt oleme Läti ja Leeduga üsna erinevad, oleme paljude firmade jaoks üks ärikeskkond. Ja nii aitab leedulaste madal piima kokkuostuhind neil nt Eesti piimatööstustele meelehärmi valmistada.
Agressiivsed, rahakad väliskontsernid pole muidugi ainsad, kes turgu korrastavad. Jaekaubanduse kiire ketistu-mine ja seeläbi oluline mõjujõu koondumine on andnud jaekaubandusele märkimisväärsed võimalused tootjaile nii hinna kui ka valiku dikteerimiseks. Väiksematele tootjatele võib oluliseks takistuseks saada mitte niipalju toodete kvaliteet, vaid suutmatus tagada püsivat tootega varustamist. Kettidesse sisenemise miinimumkogus võib olla nii suur, et väike tegija ei jõua seda toota. Ja kui peamine turustuskanal on ära lõigatud, on mäng varsti läbi.
Karu saab panna oma pilli järgi tantsima
Ega tootjadki ei maga. Maailma suurim jaekett, enam kui 5000 kauplusega Wal-Mart oli mullu sunnitud esmakordselt allhankijatele lisaallahindluste asemel hinda tõstma. Allhankijad vaatasid, et kui firma käive on 100 miljonit dollarit ja seejuures teenib ta sama kasumi kui 10 miljonilise käibe juures ilma Wal-Martita, aga palju väiksema riskiga, siis miks teha rohkem tööd ja muretseda, kui sellest midagi kasu pole?!
Siinsed omanikud pole veel jõudnud arusaamisele, et kui keegi tahab neid ära osta, järelikult näeb ta seal veel ära kasutamata potentsiaali ja lisatulu. Meil on sageli tunne, et kui kiire tulu käes, on äri tehtud. Päris raha teenitakse enamasti pikaajalistelt positsioonidelt.
Samuti kardame väga konkurentsi, mille peamiseks tõukejõuks on hind. Wal-Marti näide kinnitab, et ka karu on võimalik oma pilli järgi tantsima panna. Kui ikka tundub, et tulu teenimiseks ja ellujäämiseks on vaja hinda tõsta, siis tuleb seda teha. Ainult käibest ei ela ükski firma kuigi kaua — ja kas sellel ongi mingit mõtet?
