Vana kala, ohtlik kala
Jaanitule dioksiin
Dioksiinid on keemilised ühendid, mis tekivad eelkõige põlemisel. Kõige enam paiskub dioksiine õhku prügi, eelkõige plastmasside põletamisel. Seda tekib kivisöega köetavates majades ja elektrijaamades. Aga ka puudega köetavates elamutes, kui põlemine toimub liiga madalal temperatuuril. Dioksiine paiskavad õhku ka diiselkütusel töötavad sõidukid. Sealhulgas laevad.
Nii et kui läidate koduaias lõkke ja poetate sinna mõne plastmasstopsi või -pudeli, annate oma panuse dioksiinimerre. Ka visisev aiagrill annab oma pisku lisaks.
Lugu poleks hull, kui dioksiinid poleks imetajatele ühed ohtlikumad mürgid. Nii nagu enamiku keskkonnamürkide puhul avastati esmalt, et dioksiinid soodustavad vähi teket. Seejärel leiti, et dioksiinid põhjustavad loote väärarengut ja vähendavad immuunsüsteemi elujõudu — umbes nagu HI-viirus seda teeb.
Pärast Belgia tibuskandaali kehtestas EL piirnormid dioksiinile toidus, sealhulgas kalades. Need hakkasid kehtima eelmise aasta 20. juulist. Igaks juhuks tehti normid hästi ranged. Ühes kalakilos võib olla kuni neli miljardikku grammi dioksiini. Muidugi ei ütle miljardik grammi asjatundmatule midagi. Seda enam, et ega asjatundjadki tea, on seda vähe või palju. Kuid see miljardik on hea sõjariist majandustandril.
Läänemere räime ja lõhet on EL-i määruses nimetatud eriti ohtlikeks. Mitte et nad otse kallale tuleksid, vaid et nende dioksiinisisaldus on lubatu piiri peal.
Kui Belgia tibud sõid dioksiini sisse väidetavalt juhuslikult nende puuri sattunud mürgise söödaga, siis Läänemere kaladel ja kaluritel pole mingit valikut. Õhku paisatud dioksiin on õhust raskem ning langeb varem või hiljem vette. Kala selle eest ei pääse.
Kuid kuidas on olukord ikkagi tegelikult? Möödunud aastal Eesti Keskkonnauuringute Keskuse ja Mereinstituudi poolt tehtud uurimused näitasid, et veel pole asi liiga hull. Kuni nelja-aastastes räimedes on dioksiini enam kui neli korda lubatust vähem, üle seitsmeaastastel räimedel aga kaks korda vähem.
Milles siis häda? Aga selles, et Soome vetes on õnnestunud kinni püüda vanu kalu, milles dioksiini sisaldus lubatust veidi enam. Sellest normijatele piisab. Kui kasvõi üks proovikala on mürgitatud enam kui lubatav, järgneb totaalne söögikeeld. Ehkki lihtmatemaatika kohaselt keskmistub ju see välja, ei maksa unustada, et tegu on võidumajandusega. Kala tahab müüa ka Hispaania ja Briti kalur. Ning Läänemere ühe suure räime dioksiin on siin heaks argumendiks. Midagi neil seal nende mürkidega lahti on!
Laevad saastavad enim
Väljapääs on siiski olemas. Võibolla on see vaid liiga loogiline. Tuleb näidata tahet olukorda kontrollida. Eelkõige puudutab see laevandust.
Läänemeremaade keskkonnaministrid on hakanud võitlema ühepõhjaliste naftapraamide vastu. Tore. Kuid olgu praamil üks või kümme põhja, praam saastab õhku ikka ühtviisi. Võib isegi kindel olla, et kümne põhja korral veelgi enam, sest sõiduk on raskem. Meil millegipärast arvatakse siiani, et laevad liiguvad tuulejõul. Et ainus, millega nad merd saastavad, on võimalik kaubaleke ja pilsiveed.
Tegelik olukord on hoopis vastupidine. Kõige enam saastab meie merd laevakorstnatest õhku paisatud mürk. Väävli ja lämmastiku oksiidid, tahked osised, süsivesikud, dioksiinid.
EL-i hinnangu kohaselt paiskas laevaliiklus 2000. aastal Euroopat ümbritsevatel meredel õhku vaid kaks korda vähem väävli ja lämmastiku oksiide kui kogu maismaategevus selle transpordi ja tööstusega ja küttega kokku. Ning aastaks 2010 ennustatakse, et laevaliiklus jõuab maismaale ses osas järele.
Milles on siis asi? Aga selles, et laevad kasutavad võimalikult odavat kütust, mis sisaldab kümneid ja sadu kordi enam väävlit, kui lubatud maismaal.
Sellest saastast annavad kalalaevad vaid kaks protsenti, parvlaevad üle kümnendiku. Ülejäänu tuleb kaubalaevadelt. Nii et kui kaalutakse mõnele saarele mõne eriti sügava sadama rajamist, siis tuleks keskkonnaekspertiisis arvestada ka lõbulaevadelt õhku ja seal merre suunduva saastaga. Ja Läänemere keskkonnajuhid teeksid hästi, kui hakkaksid tegelema mitte ainult võimalike ohtudega, vaid päev päeva kõrval toimuva laevandusest tuleneva saasta vähendamisega.
Laevamootorid ei tööta ainult avamerel, vaid ka sadamates. Ja kuigi seal paisatakse õhku vaid sajandik kogu saastast, asuvad sadamad linnades. Göteborgi Ülikool küsitles 1999. aastal kolmeteist Euroopa suurt sadamat, tahtes teada, kui palju neis peatuvad laevad saasta õhku paiskavad ja mis on selle vähendamiseks tehtud. Küsimustik saadeti 13-le sadamale, sealhulgas Tallinnale. Vastas 8 sadamat. Ainult Göteborgil ja Helsingil oli saastamise vähendamise programm. Tallinna sadam vaikis.
