Vanemahüvitis, palgast sõltuv või kõigile võrdne

Otsus maksta värskele lapsevanemale aasta jooksul tema endist palka teenib üht eesmärki — tõsta sündide arvu, teisisõnu peatada eesti rahva vaikne väljasuremine.

Eesmärk on see, et üha rohkem inimesi otsustaks lapse saada, ei midagi enamat. Vastased eiravad seda tõsiasja järjekindlalt — vanemahüvitisele esitatakse nõudmisi, mida too pole mõeldudki täitma: miks see ei vähenda sotsiaalset ebavõrdsust, ei leevenda vaesust. See on umbes sama, mis süüdistada mikrolaineahju ses, et too telekapilti ei näita.

Et vaidlusesse vähegi konstruktiivsust tuua, öelgem kohe ära, mida vanemahüvitis ei ole. See pole tasu lapse kasvatamise eest ega lastetoetuse üks vorm. Kui see oleks tasu lapse kasvatamise eest, peaks saadav rahasumma olema kõigile võrdne, kuna see töö on ühesugune nii pankurile kui ka õpetajale. Oleks tegu lastetoetusega, tuleks maksta rohkem hoopis vaesematele ehk neile, kel rohkem vaja. Aga vanemahüvitis pole kumbki. Sisuliselt jätkub dekreedirahade maksmine samadel alustel, mis vanasti, aga 140 päeva asemel (kuni kolme keskmise kuupalga ulatuses) makstakse raha aasta.

Uuringud näitavad, et kõige suurem komistuskivi Eesti iibe kasvu ees on majanduslik — enamik potentsiaalseid lapsevanemaid toob lapsesaamise edasilükkamise põhjusena välja mure oma praeguse rahaseisu pärast või soovi end aineliselt kindlustada. Oleks naiivne arvata, nagu peaksid kõik need vastajad majandusliku kindlustatuse all silmas üht ja sama rahasummat. Mõni loobub lapsemõtteist, sest toidupoes tuleb hoolikalt kroone lugeda, teine muretseb, mis saab korterilaenust ja autoliisingust. Lõpptulemus on ikka üks — lastetus.

Iibe seisukohalt on aga oluline, et lapsi muretseksid võimalikult paljud inimesed, kõik, kes on võimelised lapse suureks kasvatama. Me peame panema väga erinevad inimesed langetama ühe ja sama otsuse — saada laps. On selge, et kõigile ühesuuruse vanemapalgaga seda ei saavuta. Vaidlused vanemahüvitise juures on nii teravad seetõttu, et vastaseid ei huvita, kuidas mõjutab hüvitis inimeste lapsesaamisotsust. Nemad tahavad mõjutada tulude jaotumist ühiskonnas — võtta neilt, kel rohkem, ja kõigile ümber jaotada. Ka nii võib eesmärki püstitada, kuid siis tuleb loobuda mõttest tõsta oluliselt sündide arvu — suur osa potentsiaalseist vanemaist lükkab otsuse lihtsalt edasi.

Kahtlemata on tõsine küsimus laste ebavõrdsest olukorrast. Ka mina leian, et ühegi lapse tulevikuväljavaated ei tohi kannatada seepärast, et tema vanemate rahakott õhukeseks jääb. Siin on Eesti ühiskonnas tõeline kitsaskoht, aga mitte mingil moel ei anna seda lahendada vanemahüvitisega.

Oleme seadnud üheks eelarveprioriteediks haridusinvesteeringud, alandanud ravimite hinda lastele — need on meetmed, mille abil üritame lapsi ühtemoodi väärtustada. Vanemahüvitis kannab hoolt selle eest, et neid lapsi, keda väärtustada, üldse sünniks.