Paljude analüütikute hinnangul kasutab Venemaa oma gaasi ja muid energiaallikaid poliitilistel eesmärkidel. Mis Teie sellest arvate?
Kui istuda Pariisis või Berliinis, siis olete kindel, et gaasitarneid ei peatata. Kuid see ei ole tõsi Ida-Euroopas, sest 1991.-2005. aastani oli piirkonnas 35 poliitiliselt motiveeritud tarne peatamist. Eelkõige on see ohtlik, kui enamik või suur osa gaasitarneid tuleb Venemaalt.
Suurem oht on Venemaa suutmatus tarnida juba lähiajal piisavalt gaasi. Kui see juhtub, oleme palju raskemas olukorras kui esimesel juhul, sest katkestused kestavad kauem ja ei ole kontrollitavad.
Kuidas see võib juhtuda?
Venemaal on 47 miljardit kuupmeetrit gaasi ja öeldakse, et probleemi ei tohiks olla. Aga see ei tähenda, et üüratu hulk gaasi on kättesaadav. Enamik gaasist toodetakse kolmes nõukogudeaegses suures gaasimaardlas, lisaks mõned teisejärgulised maardlad. Kuid viimasel ajal pole arendatud ühtegi uut maardlat, kaod on vanades maardlates aga kuni 60% Suurbritannia aastasest vajadusest. Samal ajal kasvab pidevalt tarbimine ning juba 2010 ähvardab gaasipuudus. Energia mõistes on 2010 juba homme. See on üks põhiprobleeme.
Mis oleks lahendus?
Lahenduseks on lasta gaasiturg vabaks, lõpetada odav müük siseturule ja kaasata uute maardlate rajamiseks välisinvesteeringuid. Kõik see on aga problemaatiline, sest Gazprom ei taha kaotada kontrolli jaotusvõrkude üle. Lähenemas on ka 2008. aasta presidendivalimised, mis ei lase riigil sisehinda tõsta.
70 protsenti elektrist toodetakse Venemaal gaasist. Üks võimalus on asendada gaas sisetarbimises söega, mida venelased tahavad ka teha, kuid selgi juhul pole selge, kui kiiresti suudetakse uuele süsteemile üle minna.
Kui suur on ELi sõltuvus Vene gaasist? Mida saab EL selle probleemi lahendamiseks teha?
Eri liikmesriikide sõltuvus on erinev. Suurbritannial umbes 1%, Saksamaal kuni 40%, Ida-Euroopas veelgi rohkem. Keskmiselt umbes kolmandik ELi gaasist tuleb Venemaalt.
Me peaks liberaliseerima ja integreerima ELi turgu. Näiteks Balti riigid on gaasisaared, kui aga need ühendada, leevendaks see probleemi.
Läbi Suurbritannia saab tulla alternatiivseid gaasitarneid hulgal, mis on võrdne poole Venemaa ekspordiga ELi.
Mida arvate Põhja-Euroopa gaasitorust, mida ehitatakse Venemaa ja Saksamaa vahele?
Minu arvates on see väga küsitav. Venemaa ja Saksamaa mõtlesid sellele välispoliitiliselt, kuid tundub, et arvestamata on jäetud majanduslik tasuvus. Kuidas saab teenida kasumit, arvestades toruehituse ülikõrget hinda — 18,5 miljardit dollarit?
Mida arvate Balti riikide plaanist rajada tuumaelektrijaam?
See on üks võimalus. Tuleb mõelda keskkonnamõjudele, kuid tuleb arvestada, et valida on ainult piiratud hulgal lahendusi. Soomlased ehitasid alles hiljuti väga tõhusa ja turvalise jaama. See pole parim lahendus, kuid see on kõige praktilisem lahendus.
Alan Riley
• Londoni Linnaülikooli õigusdoktor
• Euroopa Poliitikauuringute Keskuse (Centre for European Policy Studies — CEPS) analüütik
• regulaarne Wall Street Journali kolumnist
• palju vastukaja leidnud analüüsi “Vene gaasikriisi tulek” (“The Coming of the Russian Gas Deficit”) autor
